sain 22 ja nüüd on aeg mõtlemine jätta - TEGUTSEDA!

S*

postimehe feissbuuki leht.

Kas ainult minul tekib küsimus, et mitä helli? Postimees oli esimene, kes teemas sorkima hakkas; esimene, kes levitas spekulatsioone; esimene, kes reaalselt ka süüdistas; esimene, kes esitas kohe spetsialistide artiklid selle kohta, et Suusaliidu käitumine meediaga oli läbikukkumine, ja ometi nad usuvad Andrus Veerpalu? Olgu, võtan selle viimase tagasi – ometi neile meeldib “usume Andrus Veerpalu” leht facebookis. Miks? Laske sel ehk lihtsalt olla ? Või on siin taga mingi PR-trikk ?

Mina mõtlen.

S*

Eile sain sõber Uisu käest kätte oma kaamera. Olen uhke kaamera omanik SAan minna välja pildistama (kuhu kohe suundungi).

Mõtlesin eile ja üle-eile ja üle-üle-eile ja nii edasi… ja mõtlesin üle. Mõtlen ilmselt ka täna üle, sest mina juba kergelt õppust ei võta. Mul on vaja midagi, mis mu mõtted eemale viib. Pildistamine, kirjutamine ja küpsetamine on need, mis mulle sobivad. Küpsetada on mõnus, aga keegi ei jõua neid küpsetisi ära süüa.

papa roach - burn.

Raske on olnud. Eriti need kolm-neli päeva, mis möödunud on. Pärast laupäevast võistlust olen energiast justkui tühjaks imetud, emotsionaalselt ka. Sai seal kogu aeg vannutud (mille üle ma väga uhke küll pole, mainin siinkohal ära) ja sai joostud, kareldud. Mul pole selle vastu midagi.

Kuidagi palju mälestusi ujus pinnale. Minus on võitlus (APPI, see kõlab nii naljakalt ). Kaks sõna: meeldivus (a-tähega sõna oleks liiga tugev selle kohta väljendada) ja mälu.

Kunas unustada vead ja anduda sellele, mida tunned? Kunas on õige aeg meenutada ja selg sirgu lüüa? Pärast esimest korda pettasaamist? Pärast teist? Kolmandat? Kui võimalust ei anna, siis ei saa ju veenduda, et ta sinu jaoks pole… või äkki just on tema see õige?

Ma olen vist liiga uhke… aga ma arvan, et mida tähtsam inimene mulle haiget teeb, seda lihtsamalt ma temal minna lasen. See oleks nagu … minu usalduse, truuduse ja läheduse ära kasutamine. Loogika on selles, et mida rohkem ma inimest usaldama hakkan, mida lähedamaks ma temaga saan – seda tähtsam ta mulle on… seda rohkem ma teda USALDAN.. seda rohkem ootan ma talt truudust. Aga kui juba SELLINE inimene mind petab või mind tagaselja naerab… keda on mul siis veel usaldada? Ja seda lihtsamalt ma temast lahti lasengi. Just selle pettumuse või petmise tõttu.

Mis kuradi vabandus on petja poolt see, et #sa oled ikkagi kõige tähtsam, ma eksisin … mul ei ole tema vastu tundeid”… Mille kuradi pärast sa seda tegid siis? Nii võikski kõik läbi suudelda (või teha midagi veel sügavamõttelisemat) ja öelda, et “sa oled kõige tähtsam – ma eksisin”.

Siiani pole keegi küll niiii tähtsaks saanud, aga tähtsaid inimesi on ikka olnud, kellest ma lahti olen lasnud. Ja esimene suhe lõppeski just seetõttu. Kaks aastat lendas tuulde.

Olgu. Ma tean, et ma ei võta arvesse ülipaljusid aspekte. Aga ma tean seda, et üldiselt pole ma nõrk inimene, aga kui minu usaldust ja mind ennast ära kasutatakse… siis mul nagu poleks jaksu enda eest seista. Ma oleks nagu lömastatud. Vähemalt esialgu. Aga siis tuleb mingil hetkel mõistus ja jõud tagasi… ja siin ma olen.

Tagantjärgi olen ma alati targem. See on lausa masendav. Olen nõrk, lasen ennast mõjutada, lähen vooluga kaasa, siis jäetakse või petetakse ja siis olen masenduses, pärast seda kuskil poolaasta… siis olen jälle targem. Aga ega see tarkus mööda külgi libise. Praeguseks olen juba üle aasta olnud tubli iseseisev noor neiu. Üksi vaaaaiii (murdes: või)? Üksi jah! Enne välismaale minemist ei tahaks endale siia lahtiseid otsi maha jätta. Selliseid, mille tõttu mu elu välismaal põrguks muutuks, mille tõttu pärast paari päeva koju tahan.

Olgu. Mu vanemad ja venna perekond on väga tähtsad, keda jätta ei tahaks. Aga ma tunnen vajadust iseseisvuse järele.. tunnen vajadust näha elu väljaspool… tahan tunda… Ja tänapäeval pole mitte kuskil vahemaad suured… kõik on ühe või paari lennu kaugusel. Ja esialgu läheksin ju ainult magistriks välismaale.. kodus käiksin ikka ka

Aga lähtudes nüüd esimestest küsimustest, millele ma siin vastuseid pole leidnud… Kunas siis unustada minevik ja lähtuda sellest, mida tunned… Praktika on näidanud, et kes petab – see petab, kes kasutab ära – see oma käitumist ei muuda… See, kes on minevikus varastanud – selle otsa vaadatakse nii pea, kui miski jälle kadunud on. Seega. Ärgem olgem nii radikaalsed.

Kuigi ma väga tahaksin olla.

Kõike tuleb kaine mõistusega võtta… kui petmisi on palju… kui sinu juures käiakse ainult magamas, siis sul ei ole selle inimesega suhet – ta kasutab sind ära… Ja kui ta ütleb, et ta ei saa oma neiut sinu pärast maha jätta, sest see neiu on tegelikult väga hea inimene, kes pole midagi valesti ära teinud, siis tõlgenda seda nii: sina seevastu oled halb inimene, kellega petta, kellel pole nagunii mingit südametunnistust ja kellega ta ilmselt ei julge avalikkuse ette ilmuda.

Hah. Kõlab nagu Sex and the City, ma tean, vaatangi seda just telekast… ja üritasin lahti mõtestada neid aknast välja hüppamisi ja … asju, mis on juhtunud. Sealjuures rahustan nüüd teid – kõik pole minuga juhtunud, lihtsalt teoreetilist materjali käsitledes üritasin edasi arendada mõtteid, mis minus tekkisid. Dsiisas

Tervitan teid veel!

s*

Kuulake seda lugu siia kõrvale:

Kutse

Miks, veri, nii rahutult tuikad?

Mu ukse ees sadamast

laev kumeda vilega huikas

mind, tuuliste väinade last.

“Läheme, läheme kaugele teele,

sinna, kus taevas on toetanud veele.

Sinna, kus sinine silmapiir -

sinna sind viin.”

Ma sulgeksin südame uksed

ja hoiaksin küüntega maast.

Kuid võimsam on minust see kutse

ja sellest ma vabaks ei saa.

“Läheme, läheme kaugele teele,

sinna, kus taevas on toetanud veele.

Sinna, kus sinine silmapiir,

sinna sind viin.”

Kui visalt ma kuulamast tõrgun,

- mu üle ta isandaks sai.

Mu hommikurahu läks põrgu

ja vile jäi samuti vait.

cant destroy what isnt there.

s*

Mind jäi see kummitama.

Miks ta ei öelnud, et “ta on mu kasuisa”, miks ta pidi sinna juurde lisama, et “EIII ta pole mu isa”? See oli kuidagi kõrvu kriipiv, pani mind mõtlema.

See on see, kuidas sa suhtud oma ema uude mehesse. Keegi ei sunni sind teda võtma isana või äkki on see sundimine… see kui su ema otsustab, et tema ongi see mees, kellega ta tahab ülejäänud elu veeta. Äkki oli see, et see neiu ütles “kasuisa” juba mingisugune soojenemine… veel oleks võimalus öelda – ta on mu ema uus mees. Ja teha veel suurema põlastusega, kui eitamine seda on.

Kasuisadus ja -emadus…perekonnad, kes lähevad lahku ja leiavad uued, kellega lapsed harjuma peavad. Kuidas kutsuksid oma kasuema? Emaks? Vaevalt küll või hoopis JAA? Äkki nime järgi, aga mida nimede ütlemine tähendab – täiskasvanuks saamist. Keegi ei ütle täiskasvanud peretuttavatele kaheksa-aastastelt “Tere, Ella!” või “Tere, tädi Ella!” – see kõik kõlab, nagu elaksid nad võõraga ühise katuse all.

Kas kasuemadel – ja isadel on õigust käituda vanemana laste üle, kes pole nende omad? Selles perekonnas on neiu juba nii vana, et ta pole nõus kasuisa pilli järgi tantsima. Kasuisa on lihtne ja lühike selgitus sellele, kes see mees on… AGA TA POLE TEMA ISA.

Ma ei tea, kuidas kasuisad ja -emad käituma peaksid, aga ilmselgelt ei saa nad oodata, et lapsed nad kohe omaks võtavad.

Mäletan, milline emotsioon: issi – TELEKAS! issi- AJALEHES! Ja nüüd… olles ise kirjutanud juba päris palju, teades, et telekasse pääsemata jäämine võib olla õnnistus… ma ei tea… nii tore on õppida midagi, mis sind maa peale tagasi toob. Ajakirjanikuna olen samasugune inimene, nagu iga teinegi inimene seda on. Ma pole millegi võrra erilisem või targem või ilusam või kuulsam. Ma teen seda, mis mulle meeldib – see on töö nagu iga teinegi.

Oma jutuga tahtsin jõuda sinna, et unistusi peab olema, peab olema midagi, mille poole püüelda. Teine point on see, et kõik, mis hiilgab, ei ole kuld, kohe kindlasti mitte.

Ma pean lugu andekatest inimestest ja üritan neid mitte jumaluse-staatusesse panna. Ometigi olen ma veendunud, et mõni neist on ebamaiselt andekas.

Algas aprill, mina olen mures bakatöö pärast, sest mu juhendaja ei ole väga viitsinud minuga vestelda. Nimelt olin sunnitud muutma oma lähenemist, sest prouased ja härrased ei tulnud mulle vastu. Ütleme nii, et täitsa häbi oli suhelda inimesega, kes oli nii üleolev. Oleks siis, et ma oleksin olnud kombluspolitsei, aga ma olen kõigest kolmanda kursuse õpilane, kes tahab kooli lõpetada.Seetõttu ei tasuks targutada ja ülbitseda, seda enam, et ma olen ise samas insitutsioonis tööd teinud.

Naljakas, kus kohas ma kõik töötand olen. Algas aprill, lumi on maas ja kurk on haige. Aprill ja sünnipäevad.

Seniks kuulmiseni!

S*

(Homme võistlused, ootan kaamerat, ootan suve, soojasid ilmasid, õhulisi kleite, kontsi ja rannavollet ja elukohta välismaal (:)

S*

(Homseni!)

mari täitis salmikut. kaks tuhat kolm või neli.

Päkapikk

Päkapikk – kõht on ees,

kaotab kilod jõulu eel.

Jõuluaeg on üks kurjus,

sest päkapikud täitsa purjus.

Lääbakil nad poe ees-

mõtlevad: «Olen täitsa mees!

Olin ainukene ma,

kes veinipudeleid tühjendas.»

Jõuluvana täitsa jännis

«Päkapikud kutsuge!» Ta käskis.

Joonele ta tõstis nad

ning neil lasi kõndida.

Algas pull ja algas jant-

mõni nagu täitsa sant.

Mööda joonest kakerdasid,

selle üle lõkerdasid.

Jõuluvanal selge pilt:

«Päkapikud – mitte üks tilk!»

Kaineks päkapikud said,

jagasid siis puid ja maid.

Päkapikud pahandust heastasid,

vist üle pisut pingutasid,

lastel palju nalja sai,

sest alles on ju mai.

(Esitasin selle 2006. aastal õpetajale, sain viie, ja kõige all olid punasega “!?” kirjutatud. Ups. 16-aastase Signe pea lõikas nagu sulavõid.)

lõik lõpukirjandist.

pildid mariga. ja perega.

kuldnokk 2008. lillede põlemine ja valentiinipäev.

nagu näha, pole ma väga palju muutunud.

issiga.

olen juba vanem.

rasta-perioodka.

noorem ja hullem. elas spordile ja muusikale. oli pruun ? jalad on samasugused. siiani :S

soomes, miljardi-majas, ärkasin alles, nagunäha.

taanis.

meie aptsihh ehk koolileht.

peatoimetaja pilt, ajou.

Aitäh Livx, sinult sain inspiratsiooni, et silmis häbi oma vanad pildid ja teosed üle kaeda.

S*

ära ütle ära nii.

ära ütle ära nii,

kui sa saaksid teisiti!

ust ei lahti teha saa

kui kord lukk on klõpsatand.

ära ütle ära nii,

tunnetevoogu riivasid.

heiska purjed, siis pidurda hoogu,

täielikult visku tunnetevoogu.

ära ütle ära nii,

ja ära ütle, et ei saa teisiti.

täringud heida haikala suhu,

tuul las purjeisse edasi puhub.

(S.Ivask)

ilusad inimesed.

Eilne instituudi pidu. Palju rahvast. Mina autoga. Kiljuv livx. Ainukene dresscode‘i tõsiselt suhtuv. Tants ja trall. Mister Hurmur. Kell öösel Randu sõit.

You just gotta love life. And friends. And life.

S*