Istun siin koridoris ja trükin. Miks koridoris? Seetõttu, et mu wifi-ruuter teeb igasuguseid nalju. Lükkab mind sujuvalt netist iga kümne minuti tagant välja. Ma ei tea, milles asi on… ehk keegi näppab minu tagant netti. Never know. Nagu eile mainisin, käisin võistlustel ja täna, ülla-ülla, pole midagi kuskilt valus. Välja-arvatud see, et ma hüppasin endale rusikaga näkku. Aga see pole üllatus.

Ma koostan endale alati päevaplaani ehk siis pehmemalt väljendudes tööde ja mõtete must do. Nii täna lähen sellisesse trenni, homme sellisesse, ülehomme sellisesse, kodutöö teen selleks ajaks ära, teise kodutöö selleks… jne. Aga miks need ei toimi? Sest 1. ma jätan oma trennikaardi kogu aeg koju, mis tähendab, et ma ei saa TRENNI minna. Kodutöödega on nii, et “alati jõuame ju õigeks ajaks kõik valmis”. JAJAH. JA nii ma rikun endale ette seatud plaane niivõrd palju, et ma kahtlen, kas neil üldse mõtet on.

Aga tänane plaan on enamvähem selge.

SUHTEKORRALDUSE KODUTÖÖ!

AJAKIRJANDUSE AJALOO KODUTÖÖ!

TRENN!

Kontserdi kohta uurimine!

Mõngel olemine

Tsau!

Signe

Mina igatahes enam ei mäleta. Sest et ma mängisin viimati ma ei mäleta kunas (ok, vist kaks või vähem kuud tagasi). Jõhker. Aga noh. Täitsa mängisin ja liikusin ja vahva… mingi aeg servisin isegi üle. Kolm servisin välja. Aga me ei saanud soojagi teha korralikult, rääkimata servisoojendusest. Seega, mida te arvate… mida teeb tüdruk, kes pole kuu või rohkem palli puudutanudki, noo.. eks servib võrku või platsilt välja. Aga tegelt ka. I love that game.

Tänane hommik algas ehmatusega. Avastasin, et mu eilne Urmas Loidu kodutöö oli lihtsalt poolenisti ära kustunud. Üritasin seda siis likvideerida, kui avastasin, et kell on juba palju ja töö ära saatmisest ei tule midagi välja. Siis ma nutsin. MA pole kunagi F-i või 1 saanud ja nüüd oli see käeulatuses. See oli nii kohtuav. Et ma lihtsalt nutsin. Siis uurisin sõprade käest üle, et mis nüüd saab… ongi F? Aga selgus, et on ka teine tähtaeg, see on detsembris… ehk siis ma saan pikemalt keskenduda sellele. Või siis mitte, sest teised kodutööd lendavad ka peale nüüd.

Igatahes tuli mulle täna pakkumine, millest on väga raske keelduda. Tööpakkumine nimelt. Teine asi on see, et mul tegelikult ripub paar lugu õhus, mille tahaks ära kirjutada. Kuid nendega on jällegi teised teemad. Kui hakkan neid tegema, siis jäävad kodutööd unarusse, praegu teen aga sedapidi, et lood on unaruses. KUID MA AUSALT TEEN NEED ÄRA. See siin on meeldetuletus!

Hetkel mõtlen ka paarist kontserdist, kuhu tahaks jõuda

Ma keeldun, aitäh, ei saa mulle haiget teha.

Signe

Alustada vist tuleks sellest, et kappasin reedel, peale kaunist ja ebaõnnestunud reporteritööd Tallinnasse, et sealt Sakku sünnipäevale liikuda. Oleks ma vaid teadnud, et mind nii ulme nädalavahetus ees ootab… siis oleksin ma paremini valmistunud. Käisin Mihklile Kaubamajas kommi ostmas. Tuli välja, et ma mõngingal määral astusin ämbrisse. Tahtsin mõru šokolaadi kommi osta. Ostsin sinisesse paberisse keeratud Fazeri kommi. Aga ajasin need kogemata ühe teise kommisordiga sassi. Need kommid olid täisšokolaadist. Ja ÕNNEKS meeldisid need MIHKLILE VÄGA JEEE.

Niipea, kui oli mõduküla pinnas mu jalatalda oli puudutanud, teadsin, et ega sellest midagi kaunist ei tule Ning kui aus olla, siis väga mööda ka ei pannud. Kappasime Mariiga kiiresti härra Luigasele külla. Umbes samal ajal kappas sinna ka Rob, kohe laulsime Mihklile laulu ka ja… Vahva. Igatahes. Sealt edasi minnes.

Khm.

Hommik.

Mis sinna vahele jäi? Esiteks, Heleri, sa oled saatanast. Minu ees polnud KORDAGI tühja klaasi, KORDAGI!!!!! Kahjuks polnud mu ees ka sööki, mistõttu kadus klaas-klaasi järele. Ja mis te arvate, mis siis juhtuda võis? Esiteks need pildid. WTF? Mina ja Beverly Hillsi Kelly olime vaieldamatult õhtu kahtlasemad inimesed. Greete aka Kelly poseeris täiesti ulmelt, ise vaatas pärast ja imestas. Mina muidugi naersin ja kaperdasin ringi. Mälu on ka napivõitu Igatahes kadusin ma mingi hetk ära magama, sest ausalt… see oli unreal! Korra ärkasin üles ja kuulsin, kuidas Mihkel suures toas rääkis (ta läks võistlustele). “Eiiiimfasf , minjaa oljen valmiss.” Ja nii läks meie sangar sulgpalli mängima. Siis lasin und sujuvalt edasi. Kui kuulsin teist Mariid rääkimas, et ta kaotas oma telefoni ja koduvõtmed ära. Ta oli jätkuvalt purjus. Kuid rohkem ma ei kuulnud ka, sest uni võttis võimust. Seejärel.. ärkasin kell pool üks (!) ning tõusin püsti. See püsti tõusmise osa oli suhteliselt loll viga, sest ma oleks baarikapile otsa tuigerdanud. Ilmselgelt oleks ma alkomeetri kolmekordselt lolliks puhunud. Siis sõime munaputru ja naersime eelmise õhtu üle. Selgus, et mu silmad pole helesinised (“Helesinised on nad selle jaoks, kes sind põrutada tahavad!” (Luigas,2009)) nad on rohekassinised. Kujutate pilti?

Siis ma surin, kuni algas uus pralle Päris paha oli kohati. Päästjaks osutus valuvaigisti. JESS.

Robi juures toimus nii mõndagi. Soovisime õnne oma tibulinnule ja aitasime tal pidu ette valmistada. Miskipärast ei tahtnud mu käed alkoholi järele haarata. Seega olin kaine rool (nagu ma oskaks sõita). Õhtu naelaks kujunes viktoriin, mille minu võistkond (Mihkel, Heleri, Kamme ja mina) kinni panime (H). Võitjaks osutusime oma meeletu huumorisoone tõttu (õigemini Mihkli huumorisoone). Kui hakkaksin siia panema kõik, mida me viktoriini kirjutasime. Ausalt. Ma peaks blogi kinni panema. Viktoriin käis Robi kohta. Minu naer sai muidugi kõigi vaieldamatuks lemmikuks, sest see on täiesti haige. Tantsisin Greete ja kumminaise Älisjaga. Saate aru, Rob sai kumminaise (“Rubberwoman” (Aljas,2009)). Oleme Greetega kindlad, et Rob proovib kõik kumminaise luksuslikud augud ära. Liisu sai endale ühe vahva austaja, kes teda mööda suurt tuba ringi lennutas. Appi. Twisterit mängiti ka. Mingi aeg tahtsin ära tuttu minna, sest hommikul oli vara vaja rongile lennata. Jõudsin Heleri ja Mihkli juurde ning hakkasin asju kokku panema. Siis saabusid nemad ka koju… ja Mihkel lendas konkreetselt mulle voodisse ja hakkas… midagi imiteerima. Ma lihtsalt lõkerdasin nii rämedalt naerda, et mul oli kurk täna paistes. Jõudsin koju kella nelja paiku, Härra Erits saatis . Magama sain mingi viis läbi, kuid magama ei jäänud. Siis panin riidesse ja tsillisin niisama, kuni kell sai nii palju, et oli vaja marsale minna. Jõudsin 7 läbi rongijaama. Tsillisin seal. Vaatasin, kuidas turvamees ühele veidike liiga palju joonud poisile jalaga kõhtu andis. Oh FUN. Siis lippasin Viljandi rongile ja pääsesin koju. RONGIS ON FRIKKIN VÕIMATU MAGADA!!!! Siis tuikusin seal üleval.

Sõitsin läbi võsa ja metsade ja… ulme. ÜLIILUS OLI VÄLJAS. Miinuskraadid olid ja kõik oli valge. MMM. Lõpuks jõudsin Viljandisse. Ma ei teadnud, kus Viljandis rongijaam asub, seega kõndisin teiste järel ja jõudsin õnneks õigesse kohta. Emme ootas mind ja läksime koos poodi.

Istun siin. Ja mõtlen, et olen ikka superwoman. Tegin just ühe analüüsi täiesti magamata peast ära. Kindlasti saab see ka vastava hinde, kuid ometigi on midagigi tehtud. JU?

Üks analüüs veel, ehk jätan selle homseks. Eks näis.

Olge tublid

Palju õnne ka!

Signe

Kõige pealt kimasin ühe mehega võidu. Ta kõndis kiiremini, ma kõndisin temast mööda, sest oli vaja kiirendada. Siis ta pomises midagi. Selle peale hakkasin jooksma. Geniaalne!

Härra: “Sa näed välja nagu mees…”

Signe: “Kellega sa võrdled mind? Endaga?”

Härra: “No kas või.”

Signe: “Sinust on lihtne mehelikum välja näha. Isegi minul.”

Briti poissmees vilistab ja jookseb järgi: “Hey, love, whats up?”

Signe: “Wondering where you might have lost your brain.”

Poes.

Signe: “Palun head kommi.”

Müüja: “Need on marmelaadiga.”

Signe: “Palun HEAD kommi.”

HAHAHAHA.

Kõik tahavad must täna kiiremini kõndida

Signe

Esiteks tahan Liisut tänada, et ta usub minusse ja mind pidevalt pedeks kutsub. See annab usku ja jõudu, et edasi minna. Aitäh.

(tekitasin süümekaid, mis ?:D)

Alustame äkki päevakirjeldusest ? Valdav enamus ütles praegu : JAAJAAJAA. Tänan,et jagate mu seisukohta.

Esimene loeng oli õpioskused ülikoolis. Valdav enamus vorpis selle loengu ajal mõistekaarte teha, sest need olid tänase päeva kodutööd. Targad lapsed! Väga targad. Uku näitas mulle enda oma, mis meenutas kergelt-pehmelt-kahtlemata oksendust. ära solvu! Peale selle, tegime palju huvitavat. Lugesime inglise keelset teksti, millest me mõhkugi aru ei saanud. Kahjuks lugesime valet poolt, sest teine pool oli palju-palju huvitavam, tõsiselt. Pidime küsimusi esitama ja… a, üks asi tuli meelde. Arutasime Riinuga, et küsimus ei vasta sellele, millele ta peaks. Ja kui õppejõud küsis, et kes arvavad, et ei vasta, tõstku käed. Me alles rääkisime Riinuga sellest ning… tatatatararatatataa ainult Riin tõstis käe, sest ma olin mujal maailmas too moment. Siis pidi ta mulle kohe ütlema, et ma olen reetur. Like hell ! Riin, mine täida viisastakuplaani. (ma pole kommunist, pigem patrioot.)

Seminar (meedia ja kommunikatsioon) oli lihtsalt võrratu. Uskumatu, kuidas aeg lendab. Gay-teema oli üli populaarne. Huvitav küll, miks ? No, tegelikult see nõuab ääretult palju diskussiooni, lisaks ka kiputakse minema subjektiivseks (vihje: MINA:D). Ei, ülitore oli. Riin kädistas eemal õpilastest kui marionettidest:D Marten, Karel ning Andre (omadussõna argentiinlane) olid seekord põllumehed ning sportlane Marii uuris sportlaste hingeelu. Väga huvitav. Praise Mart Raudsaar!

Aga miks mu sissekande pealkiri on kohvitops, mina ja emakeel ? Sest siin ma istun, kohvitops kõrval auramas, kaotamas kuumust, emakeele vihik lahti ja mina kõige selle keskel. Ai-ai-ai. Nagu nugade peal. Emakeelt võiks ju ikka osata. Ma avastasin, kui jõhkralt oleme oma keelt nüristanud. Kirjakeelt me ei oska, arusaadav kohati, kuid me ei oska tegelikult isegi RÄÄKIDA. Mäletate viimast probleemi: ÕIETI või ÕIGESTI?

Äkki õpime nüüd koos? Ma ajan pläma ning sulle jääb ka meelde?

Alustame minu nõrgima küljega:

Suur ja väike algustäht

Teadagi, Maad on suure tähega! Aafrika pühvel ja Meremaailma merikonn on ka huvitavad, kuid kirjapilt vastab tõele! Mida sa Türgi saunast arvad? No, senikaua, kuni seal pole türklasi, võin ka sinna minna. Üleminek Eesti kroonilt eurole vist tuleb. See mulle ei meeldi. Kohe üldse ei lähe peale. Estõunia talveaed. Pimedate Ööde filmifestival. Venemaa eesti seltside päev. Sest eesti on seal omadussõnana. Hullult naljakas: AS Usk ja Lootus (et ma selle siin üks kord selgeks saan). Raadiosaade Usk ja lootus.

Ok, let’s cut the crap!

Mõlemad suured tähed

Signe Ivask

ISIK

Asutused, siia alla käib Port Artur ?

Ettevõtted, AS Usu ja Looda, Et Signe Selle Selgeks Saab.

Ühendused, MTÜ Ma Ei Ole Spetsialist

Kollektiivid, millel on nimi (ülla-ülla).

Nt, Eesti Kaabel, Eesti Õhk jne

perioodilised väljaanded

Pärnu Postimees, Perno Postimies.

Telekanalid Ee Tee Vee, Tee Vee kolm, Kanal Kaks, Tee Vee Kuus.

Tootjafirmad, Toodan Kräppi.

Ordenid, Ristikheina medal.

Kohanimed SUURE TÄHEGA (järjekordne üllatus mu jaoks).

Mütoloogilised tegelased: Herakles, Vanapagan, Kaval-Ants.

Maarjamaa, Eestimaa, isamaa,

Esimene suurtäht

Saadetel ja artiklitel on pealkirjad.

„Tõehetk“

„Aktuaalne kaamera“

TEOSED

„Tõde ja õigus“

Filmid

“Mina ehk loom”

Laulud

AGA SEE KEHTIB VIST KÜLL AINULT EESTI KEELES, SEST INGLISE KEELES ON KÕIK SUURED TÄHED

“Jõulutaat on meie poole teel”

Etendused

Jaan Krossi “Keisri hull” ülivõrre!

Tantsud

Salsa, Viini valss

Ooperid

Signe Ivaski ooper “Mina ehk loom”

Muusikalid

Signe Ivaski “Muusikalid on Liisu-sugustele kommiaukudele”

Kunstinäitus

Fotonäitus “Koletuslik ämm”

(kui väljamaa näitus or st, siis jääb kirjapilt samaks, aga peame ümbritsema“““)

ARVUTIMÄNGUD 

“Kes siis quake’t et tea?”

Väikesed TÄHED!

meistrivõistlused, lahtised meistrivõistlused luumurrus.

karikad, Püha Graal, jalgpallikarikas

filmifestival, Pimedad Ööd ja filmifestival.

tiitlid, sir von Nabarõngas.

tähtpäevad, jaanipäev, jõulud, mihklipäev, valdisepäev, kommipäev, tujupäev, nõmepäev.

tõusva päikese maa aka minu korter.

Loodan,et mu konspektist oli teile kasu.

Järgmise sissekandeni, mis toimub loodetavasti homme, sest täna on Kaidi pool Riinu nimepäeva tähistamine(minu ja Riinu meelest). Igatahes.

Olge tublid ja õppige emakeelt, sest te ei oska seda nagunii.

Signe.

Alustaksin oma tänast sissekannet sellega, et vihm on hea, kui ta ei saja. Aitäh.

Nii, PÄEV, uus päev. Jätkakem eilsest õhtust.

Oli öö nagu ikka siiiiiiiiiiii…. olgu, selge pea, Signe, selge pea.

Läksime neljakesi Kaidi poole. Mina, Andra, Brit ja Riin. Kõikse pealt külastasime poodi, kus ostsime endale limpsi ja morssi. Tüdrukutel oli isu ka saia-leiba süüa. Like hell! Me ostsime mingit kräppi, mis tegi purju. Like väga purju. Okou. Jõudsime kohale, lõpuks. Võeti väga hästi vastu ehk siis kolm hot shot’i järjest on suhteliselt jõhker tervitus. A, kui antasss, kuidas siis ä ütled? Pildistati jälle, jah, Mattias, va papparatso oli platsis nagu nalja. Kas ma pean mainima, et rahvast oli palju ? Ei vist, sest see on ju arusaadav. Meie istusime kööginurgas ja olime mõnusad. Rääkisime juttu ja.. Riinuga pidime miskipärast kogu aeg flight of the choncords’i parodeerima. Appi, Britu mees meid ka enam sõitma ei võta. So sad .

Mingi aja pärast ilmus Sten ja hakkas juttu ajama. Tarka juttu ajas, vist! Põhimõtteliselt kuulasime REGGIT Reggivärssi. /ja ära hakka siinkohal vaidlema jälle/ . Seal me siis istusime.

Öörahu. See oli mingi üheteistkümnest, kui ilmus kuri mees, teist korda. Nagu tont! Ja käratas Riinule, et ta märatseb, tegelikult rääkis Riin telefoniga. Saage aru, ta ei mõista, et me ei ela kiviajas. Ta arvab ikka, et tuleb karjuda torru n shiid. Põhimõtteliselt veeresime ka sealt üsna pea ära. (PS. Jätke meelde, et Kaidi trepp ei ole trepp vaid surmaredel.)

Leidsime end äkitsi MÄK’i eest. Ei, ma ei söö MÄKKI, sest see on KRÄPP. Britul oli kõht tühi, samuti ka RIINUL. Va saadanased. Kraam kätte saadud, otsustasid nad resideeruda bussijaamas. Ja sinna nad jäid, minu, Sten’i ja Andra seljataha, kui me Turusilda ületasime. Nii, siis tekkis küsimus, et “mis nüüd?” Ega ometi ei tasu kuulata seda ainukest kainet ajuraasukestki, mkmm. Andra läks koju. Ma arvasin, et lahe oleks veel natuke ringi uidata ja mõtlesin, et saadan õige Sten’i koju. Ometi elab ta ju praktiliselt mu kodust paari sammu kaugusel (eee Kalevipoja oma.) Aga .. OH ÕNNETUST! Väljas sadas vihma, jube-jube-jube. Nii ma otsustasin, et ei tasu Sten’i magama lasta (seminar oli tal täna, eee, ups?) ning läksin tema poole, et varbaid radiaatori vahele suruda. Üsna pea tekkis ka muusika, mmmm. Ja mingi jook, mille Sten maha ajas! Põhimõtteliselt olin ma mõneks ajaks täiesti halvatud. Siis oli õige aeg Sten’i seminari jaoks harida.

Lisette Kampus, Jaan Kroon ja muud tegelased täitsid tema mõistust juba õige pea.

A kui kaua on kaua? Õige vastus: KAUA. Mõne hetke pärast tundsin, et, kui ma nüüd koju ei lähe, siis Sten seminarile lihtsalt ei JÕUA! Steni jaoks oli kell kogu aeg 4 . Ja nii ma sealt lahkusin, märjad baleriinipapud varba otsas ja hommikuvalgus terendamas. Jõudes koju, otsustasin, et aeg on vaadata kella. Suur oli minu üllatus, kui see näitas, et kell on kuus läbi. “Oi, pendel, ” mõtlesin mina ja keerasin unele, vasak käsi kindlalt pea all.

Tänane. TÄNANE oli hea. Alustuseks ma ärkasin, mis oli juba iseenesest suur saavutus. Arvates, et olen terve päeva maha maganud, läksin endale teed tegema. Lükkasin läppari lahti, ja ohooo, kell oli üheksa läbi. Nagu polekski maganud, siis ma põdesin natukene voodis ja rääkisin Riiniga, kellel oli sama seis. Eelneval õhtul leppisime kokku, et tuleb teha suur pohmasöömaaeg, võimalikult väikeste kuludega. Läksime Kotka Keldrisse, kus oli niiiii lahe mees, tegi nalja kogu aeg ja oli hästi-hästi sõbralik. Riin võttis koduse hakklihašnitsli ja apelsinimahla, mina seevastu (teada-tuntud tervislik sööja) võtsin aedviljapaja/apelsinimahla. Ma jumaldan seda toitu. Mmm. Õgisime end kiiresti täis, et hiljem avastada, et kõht on niiiiii kuradi täis, et valus on . Seejärel surfasime netis ja pidasime vajalikuks Kaidit eelmise õhtu eest tänada, sest ta oli nii tore ja hea.. kirjutasime Orkut.com’ i järgmise kirja:

Kaidi! Hästi-hästi tore oled. JA su HOTSHOT’id olid päris… ee… head? Riinu omaltpoolt tahab sind oma nimepäeva peo puhul tänada. SUUR TÄNU! Hea üllatuspidu oli. Loodame, et su korter jäi ellu! PS. Sul on ägedad naabrid. Kiilakas vanamees on meie isiklik lemmik, sul ta numbrit on meile anda? I think we’re in love. Vestlus, mis temaga kujunes ( “MIDA SA LÄRMAD SIIN?” “Ma ei lärma ju, palun vabandust, me kohe lõpetame ära” “JAAJAAAA…”) üliliigutavaks, jättis meie hinge kustutamatu mulje temast kui ideaalvuntsidegamehest. Ütleme nii, et Riin tuleb varsti kätt paluma. Sinu käest, tema kätt. Kapiiiiš? aight, aitab jamast. Väga äge oli, SINU JUURES.

piis.

… pärast seda statementi läksime raamatukogu poole, kus ei pidavat Riinu sõnul tegelikult midagi toimuma. Ja kaugelt terendas juba Kaarel, kes istus pingi peal ja sodis paberit. Läksime raamatukokku ja üritasime olla targad ( ei õnnestunud ) . Olgu, materjale me ei saanud, kuid saime seevastu selgeks raamatukogu süsteemi! Riin lahkus mingi aja pärast, tuues vabanduseks selle, et ta on väsinud ja ta loeb sõnu. Riin, olekski imelik, kui sa sõnu ei loeks. Kapišš´? Meie Kaarliga hängisime veits, lootes, et ehk õnnestub täna mingit tööd teha, kuid asjatult. Seevastu istusime läppari taga ja vaatasime mis-kus on arenenud.

Lõpuks olen kodus, sooja teki all, klõbistamas viimaseid lauseid, sest vaatamata oma vastupidavale iseloomule, pean ka mina unele alla vanduma. Ma olen väsinud

…on vabad isikupärast, nad on rajatud ainult kalkulatsioonile ja lõppkokkuvõtteks võib öelda, et neis kolmes on selgelt näha, et kõik, mis on kvaliteetne, annab teed kvantiteedile.

Simmel: “Saladus. Inimesed omavahelistes suhetes ei tohiks olla AVAMEELSED, alati peab jääma mingisugune osa inimestest varjatuks, millest teised, ka kõige lähedasemad inimesed, ei pea teadma. Nendes suhetes, kus teatakse teineteisest kõike, puudub eksootika, romantika, inimesed on ühemõtteliselt määratletud ja igavad. Kuid varjamine annab teisele inimesele põhjust seda salapära kujutada nii, et see inimene omandab sarmi.”

Täpselt nii peabki olema.

Vaikusse, valgusse, puhtusse.

Ei, tegelikult mai taha Ruja laulust rääkida. Kuid ei saa mainimata jätta, et see on siiani mu lemmiklugu neilt. Ma lihtsalt ise istun praegu vaikuses ja puhtuses. Nii on kõige parem ikka.

Eilne. Käisin Krissu sünnipäeval. Sõin, rääkisin Margitiga pikad jutud maha, norisin Argo kallal, naersin Helenia ja Kaisaga kaasa ning õnnitlesin sünnipäevapoissi.

Kõndisin üle Toomemäe, hämmastavalt kiiresti jõudsin seekord Ravila tänavale. Argo teab, miks see on suur saavutus. Olles söönud, joonud, laterdanud otsustasin, et on aeg koju minna. Mõtteid oli nii kuradi palju peas, et pidin lihtsalt vähemalt kaks-kolmgi selgeks mõtlema .

Mööda Toomemäe nõlvi alla sammudes mõistsin, kui kaunis see mu ümber oli. Nii pagana valjult ning kontrastselt hakkas kõrvu see vaikus. Sügisesene sahin. Raisk. Kõndisin mäest alla ja… vene räppmuusika pidi oma bassiga mul kõrvad peast ära tampima. No, tere ? Mis kasu on muusika kuulamisest, kui sa paned selle nii kõvaks, et sa ei taju loo mõtetki ära. Jah, sa oled äge. Ojaa, sa oled nii- nii – nii äge. Uuu, sul on bemm, aii, mitmene subakas ?

Tõsiselt.

Lõpeta ära!

Veel ägedam oli üle silla astudes märgata, kuidas tigutorn nii “tulnukalikult” keset linna säras, ülemine valgustatud osa lausa roosatas. Mõtlesin, et nii näeb ta küll kena välja! Kuid, hommikul lõin silmad lahti ja vaatasin aknast oma uniste silmadega välja, MA PIDIN KREEPSU SAAMA. Nalja teete või ? Ma olin just arvanud, et tigutorn on päris sümpaatne ehitis. (Kill-koll, I was wrong.) Mida minu silmad pidid nägema ? Üht väga odavat plassmassist, millest lastele pissipotte tehakse, torni, mille pole nägu-tegu. Õkva oksele ajas.

A kes olen mina, et julgen kritiseerida? Lohutuseks võin öelda, et väärastunud silmaga tatikast jobukakk. Jap, selle peale pole ilmselt midagi öelda, right? Parem jäädagi siinkohal vait ja kuulata, kuidas härra Politseid seitsmendat tiiru ümber mu pagana maja teeb. Sänk juu, et leidsid koha, kus sõiduoskusi harjutada.

Ma läksin täna närvi.

Viimane kord juhtus see siis, kui ma järjekordselt oma korterit kraamisin. (Mul tuli just meelde, et ma viskasin pähklid vist jäätisega sügavkülma.)

Olles vandunud tühist kurja, et ma midagi kuskile maha jätsin, selgus, loomulikult, olin need ju hooga kotti pistnud, käekotti.

Nii, jätkame siis närvitsemisest. Koristasin korterit ja… vandusin kurja, kuna ehitustolm tahab kurgu kinni paistetada. Kuulsin, kuidas väikesed lapsed väljas karjusid. Mis teil viga on ? KODUS POLE ÕPETATUD MIDAGI? Seda kiledat kurguhäält kuuleb siin linnas päris kuradi tihti. Ma ei oska enam seda tehagi. Arvatavasti karjuksin nagu mees. Tõsiselt, get a grip. Võtke kokku ennast, tolad. Eino, peitus on megafun, aga teate, et seda saab ka vaikselt teha!? Ei tea? No, üks kord proovige, võin garanteerida, et siis leitakse sind viimasena üles… või nagu mõni inimene Tallinnas, kaotatakse sind enda jaoks päris ära.

“SAADAVAL ÜKS LAPS, anyone? anyone ?”

Mis teil viga on, inimesed?

Emme-issi käisid mintsas täna. Issi tegi viimaseid viimistlustöid. Nüüd on korter vaat et valmis. Mööbel on puudu ainult ja… pisiasjad-pisiasjad. Suutsime isegi emmele paha teha issiga. A jumal teab, et see polnud halvaga mõeldud. Emme sai kurjaks ja kadus meie seltsist. Leidsin ta köögist istumas… ütleme, et ta tuju oli alla nulli. Igatahes läksin emmega lõpuks poodi. Päeva lõpetasime koos Kotkas, nagu kombeks on saanud. Söime ja jõime, isegi naersime. Tänane läks asja ette.

Nüüd kavatsen hakata loenguid vaatama. Appi. Ma kavatsen antropoloogia täna kindlasti ära vaadata. Andi kutsus ka enda poole. Väga-väga ahvatlev, aga eks näis, kuidas ma oma asjadega jõuan. Sinna minekuks pean kindlasti vähemalt tund aega magama. Ma olen niii väsinud :/

Täna kohtusime oma majaühistu peamehega, kelleks oli pensionil mees. Ta oli alguses äärmiselt ründav, ma mõtlesin, et ta viskab meid OMA korterist välja. Ma saan aru, et eesmärgiks on hästi toimiv korteriühistu, aga sellise suhtumisega võib kuu peale kurke müüma minna. Võib kindel olla, et ta tuleks sealt KA sama targalt tagasi. Ei tõsiselt. Ta oli  n ii agressiivne, hullem kui mu vend . Siiski, lõpuks sai ta mu isaga ühele teemale ning nad isegi tegid nalja koos. Mina istusin arvutiga kott-toolil ja jälgisin nende mängu silmanurgast. Suu jäi lahti, kui palju tal rääkida oli. Vähe sellest,e t tal oli filigraanne mälu, ta rääkis ka oma ERAELUST. Kuidas arstid põhimõtteliselt ta naiselt kümme aasta vähki otsisid ja kuidas kolm aastat tagasi ta oma naise mattis.

Vaikus.

Nüüd ma siin puhkan. Pidime täna Kaarliga kuskile jalutama minema. Huvitav, kas ta viitsib pärast paari loengut vähemalt neid pagana asju kuskil arutadagi?

ps. issi tõi täna sünteka siia. Ma avastasin, kurat küll, et adapter on pekkis ehk siis homme adapteri-jahile. Shallala, tirallala. Homme hakkan emakeelt ka õppima.

Kuradi kiireks on läinud. Majanduseks tuleks ka kunagi õppida. Teadagi.

Olgu.

Tänaseks ehk aitab.

Kui mul öösel ei tule isu jälle midagi kirjutada. Tegin eile kell pool kolm webct testi ära. Kas ma pole mitte osav? (ja loll samal ajal.)

Piis.

Signe

Esiteks, ma kibelesin kohe oma päeva negatiivsemat poolt kirjutama. Ootamata päeva lõppu. Ha.

Mõne aja pärast tuli Uku msni ja selgitas, et ta ei mõelnud päeval halba. Kuid mina, va temperamentne koll, võtsin kohe äärmiselt tõsiselt seda. Jaa võtsingi. Kuid olukord on paranenud. Öösel ma naersin.

Kutsusin kõiki hommikuks majandusteooriasse ja (üllaülla) ma istun üksinda siin ühes pingireas ja olen targa näoga. Kõik õpivad sots.teadusi. Sakkerrs. Ei , tegelikult ka, tublid olete. Mina ei jõua enam lihtsalt enam õppida.

Punkt.

Eile tuli Mari minu manu, oi oi oi. Ei, me ei naernud poole ööni. Mina küll naersin. Me istusime viirukisuitsu sees ja lugesime Urmas Alendri luuletusi. Ühel hetkel käis Ruja taustaks ja Mari süvenes luuletusse. Mina hakkasin naerma, sest samal ajal, kui ta mingitest hingehaavadest rääkis… käis taustaks laul “Tule minuga sööklasse”. Väga hea. Käisime linnas ka natuke. Kosutasime end. Söötsin Marile võileivatordi sisse. Parim oli veel ees.

Siis lasime tuled ära ja… hakkasime rääkima. Mariga on alati nii hea rääkida. Selline mõnus fiiling tuli. Mõnus pimedus, soe tekk ja jubedalt palju naeru.

Me otsustasime teha ühe luuletuse sellest, kuidas me ükskord peolt bussiga Elvasse läksime. See sündmus oli erakordne seetõttu, et Mari pidi seal peaaegu ropsima hakkama. Kui ta bussist välja astus, siis ta ka seda tegi

Me naersime nagu joodikud.

” Ooo, hurmav haisuauk.”

“Ma kannatasin pool tundi,

buss, va #”%”#%# läks veel Nõost ka läbi.

Ma pidin VEEEL pool tundi kannatama.

Kui ma nägin Elva silti…

Oii, tegin sellest kohe pilti.

Nägu, mis oli nii valge

ja kannad nii kiired.

Ja siis jooksis Signe pata-pata autosse (?),

kus ootas ema, kes nägi mu nägu,

mis polnud nii tavaline.

Ta suunurgad vajusid alla,

kuid järgmisel päeval oli mul hea olla.

Kuid tegelikult tahtsin hoopis

teha miskit muud…

oksendamine oli ainult vabandus.

Nii ma istusin bussis,

Signe leitud katkine kilekott käes.

Aga ma ei saanud midagi teha,

sest silmapaarid jälgisid mind.

Ära mind sa sunni,

tegelt teha tahtsin teha junni.

Järgmisel päeval puu juures,

polnud enam puud (?)

Sest juured olid mädanenud.

OOO, sõber üllas.”

-Mari

Väga sürr luuletus, Mann, väga sürr. Ma naeran siin majandusteoorias pihku. See oli ikka nii kuradi naljakas, kuidas sa sada korda teeküünlad ära kustutasid. Lõpuks me loobusime.

“Lase tuli ära, vaatame, kuidas küünlad tunduvad pimedas.” (mingi üliväike leek oli neil.) Üleüldine suur naer. JÄLLE!

Flait ohv fe konkords‘i vaatasime ka.

- What’s wrong with the world today?

- What’s wrong with the world today… dadaadadaaaadadaa.. ?

Hehehee. Kui ma hiljem viitsin, siis teen esimese sissekande sikipediasse ka. Praegu mai jaksa. Mingi kakskend mintsa veel majandust. Natuke huvitav on tegelikult. Ma olen ise süüdi, et tähele ei pane .

Sikipedia

- Part one

Sissejuhatus sots.teadustesse

Henn Kääriku loengu konspekt

Autor: Signe Ivask

Sosijõuloodžikal imädžineišõn : sotsiaalne ettekujutus.

Mida ütleb selle peale HÄRRA MILLS ?

Inimesed ei oska reageerida, sest nad ei saa aru, mis fakk toimub. Nad ei saa aru, mis mida põhjustab. See on suur probleem, tegelikult ka! Eriti suur jama on seoses sellega, kes sa ise oled. Inimene, noh. See eriti tark mees süüdistab mõnes mõttes ühiskonda. I agree. (He bangs- He bang… ooh, baby how he moves- he moves). Et antud situatsiooni parandada on vaja SOTSIAALSET ETTEKUJUTUST. Beat that.

Indiviid ja ühiskond ei saa olla ÜKSINDA mõistetud. Kui ütled, et mõistad üht, siis pead ka teist mõista. Like that is going to happen ! Inimene, kes sa seda loed, tööta välja sotsiaalne mõtlemisviis, mis näitaks, kui palju probleemidest on seotud meiega or ühiskonnaga. Aga kussa’s sellega ! Tänapäeva lääne inimene ei ole eriti nõus oma mõtteviisi muutma. Vaat’ kus lops!

Mills ütles, et lääne inimene = tšjeerful rõubot. No, oleme küll probleemide ees, kuid nende lahendamine on juba teine küsimus xD Me ei ole selleks lihtsalt valmis. Mills ütles, et läänekad on mõttelaisad. Like, hell ?

What tha hell on Sotsiaalne instituut ? Definitsioon ei pea olema väga konkreetne, jou. Ütleme lihtsalt, et … see on käitumise ja staatuse võrgustik , mis pakub olulisi hüvesid ja teenuseid. Appi, how am I supposed to understand that ? Käitumiste ja staatuste pesa/segadus, mis teeb mulle jätti ja pakub selle kenasti mulle.

Ä, jäi meelde?

Sotsiaalne institutsioon on näiteks pere, see on omavahel seotud abielu ja laste kaudu. Nänäänää, teie olete seotud. Mitte, et see midagi halba oleks! Muideks, on teada, et kõik ühiskonnad piiravad laste seksuaalkäitumist. Jehhuuu. àla Oidipuse kompleks. Poeg on isa peale armukade ( that sounds really freaky ).

Intsest on keeld, et… “Oma lammas on ikka oma lammas, ära oma lammast näpi.” (minu mõttetera ) ühesõnaga, see täändab, et ära nibi sugulast, sest see on nilbe ja keelatud !

Jou , mis funktsioon üldse perekonnal on ? Tooda lapsi, anna neile tunded, kogemused, mõistmine jne. Kanna hoolt ka või ma olen väga kuri su peale!

Universalism – teaduslik kogukond… eiii, sa ei tohi oma avastusi endale hoida, muidu sa oled kergelt aff! Ja ära suhtu teistesse halvustavamalt, sest nad pole seda ära teeninud, jou. See, et sa targem oled, ei tee sust paremat inimest.

Matteuse efekt   igaühel, kellel on jäätist, antakse seda veel juurde. VABŠEE. I kinda hate it. (mul sai jäätis kodus otsa :(:(:() . Kellel pole või on vähe, sellelt võetakse see vähenegi ära. :S

Matilla efekt on see, et kui on kaks uurijat; meessoost ja naissoost, siis naissoost uurijale jääb väiksem glory. MOTHAF#”¤¤”#.

Kommunalism – teaduslikud avastused kuuluvad kõigile. Mitte ainult sulle ja sulle ja sulle. Aff.

Sina kui teadlane ei tohi teha avastusi seetõttu, et mingit kuulsust koguda! Ma ei tea, kui sa nii frikkin lollakas oled. UUU, vaata mind, ma leiutasin HIV’i vastu meetodi või ravimi. Like hell.

PIERON.’

Sellega tänane sissekanne lõppeb.

Signe.

Ma võin vanduda, jah võin küll, sest emakeele testiga võib nädala lõppenuks kuulutada. Me just rääkisime tüdrukutega, et selge pilt : eesti keel pole meie keel, sest me lihtsalt ei oska seda. Pea ennast ükskõik kui targaks, sulle tõestatakse ikka vastupidist, tšill, jou.

Niisiis. Nagu räägitud. Täna oli töö . Inglise keeles sai lepitud/tülli mindud jne. Ühesõnaga, ei midagi uut

Inglise keeles oli päris huvitav, sest üleüldine sumin muutus kohati teineteisest üle rääkimiseks. Oleg rääkis ja rääkis palju. Enne oli ta just öelnud, et kas on võimalik, et Mina temast rohkem räägin.

Vastuseks :

Ega ikka ei ole küll.

Ihhii.

Kui ma inkasse jõudsin, kuulasid poisid (Sten ja Oleg) mingit enesetapuerilugu. Mille peale Sten lihtsalt ütles, et sürr. Enne olid nad Kaareli sõnul ka kuulanud mingit lugu, mis oli käinud siis, kui koolitulistamised toimusid. Ma lootsin sügaval sisimas, et ÄKKI poistel jääb mõistus oma koha peale. Loota võib ju alati.

Eilne päev lõppes väga produktiivselt, sain kolm laulu valmis, ihii. Ühe isegi suutsin väga halva kvaliteediga salvestada. Noh, et meelest ära ei läheks, kui salvestamised hakkavad. Magasin ja pesin pesu ja vaatasin natuke telekat. Mitte midagi erilist. Tahtsin palju magada ja puhata. Reaalselt.

Nüüd siin istun, jõudsin just ennist koju. Sõin natuke ja nüüd otsustasin tänase sissekande ära teha, sest õdakul on oodata prallet. Mai tea kus, mai tea kuidas, mai tea mis kell, ma ei tea. Aga tänane päev ei tohi mööduda toas! Like really!

Igatahes.

Ma nüüd mängin natukene pilli, teen kerge sliibi, ärkan, loodetavasti, ja lähen välja.

Teadmatusse.

Teie Signe.

(PS. Õlu käänatakse teistmoodi, kui see on pudelis <- meie eesti keele õpetaja pidi ribadeks naerma)

Tere! Mulle tundub (SIIRALT), et sügis otsustas nüüd viimaks kätte jõuda. Uhh. Täna on olnud äärmusest-äärmusesse päev. Täiesti hull. Rääkimata eilsest.
Brit tuli minu poole. Istusime mintsas pisut. Lasime siidrit ja kuulerit, kui msni tekkis kutsung: “oujou, tule siia.” Selle peale ei osanudki midagi kosta. Alguses vaagisime kaua. Siis võtsin kätte ja helistasin. Sten võttis meid lahkesti vastu.
Nüüd tuleb see geniaalne lause: “Selleks ajaks, kui meie sinna jõudsime, olid poisid juba sodid.” Põhimõtteliselt Mikk tervitas juba suure laia naeratusega, Sten jõudis vaevu silmi lahti hoida, Kaarel vaatas rõõmsal pilgul otsa, Oleg oli lihtsalt selline, nagu ta alati on. Oii. See oli vaid algus.
Igatahes, peo keskel, lõpu poole, otsustas Mikk, et on vaja maad tervitada. Ta nägi välja nagu Pisa torn kevadise suurvee ajal ehk siis.. ta kukkus lihtsalt maha, ilma, et mingit takistust oleks olnud. Selleks ajaks , kui ta püsti tõusis, oli Sten mulle selgeks teinud, et “I SUCK” ja ma otsustasin sealt lahkuda. Viimane lause, mis ma ütlesin : “Mikk, sul on pluus verine.” “Ei ole!” Siis tuli Mikk Steni tuppa ja selgus, et peale selle, et tal pluus verine on… on tal ka lõuas AUK. GREAT! Siis meelitati Mikk igasuguste vabandustega traumapunkti, kus appi tuli ka Siret.
Täna õpioskustes ei naernud vist keegi, mh ?
Eriti osavad laused tulid just Miku suust. Àla :” Miks ma plaastri ära võtsin?” Uku:” Ta võttis selle juba eile ära.” “Mikk, kuhu sa lähed?” Mikk:” Ma sain just aru, kus ma olen :S . ”
Einoh. Mina isiklikult suutsin mitu liitrit vett ära juua hommikul. Ma pole iial aru saanud, miks pärast pidu paha on vahepeal. It kinda sucks.
Kommunikatsiooni ja meedia loengus oli selline nimi nagu Thomas Hobbes. Aga õppejõud ütles alguses ju ainult nime … ja nii ma juhtusin silmama Britu vihikut, kus oli kirjas: “Thomas Ops ” ja nii pidid ma end surnuks naerma seal.
Kui ma koju jõudsin, siis pakkisin kiiresti asjad ja lasin lennukit. Täiesti õudne. Buss oli otsast-otsani rahvast täis! Kõigele lisaks olin ma ka ukse juures, kuhu mu kott lõpuks kinni jäi. Ma ei saanud liikuda edasi/tagasi/üles/alla. Siis kommenteeris üks vanem naisterahvas kõva häälega, kuidas ma seal nii ülbelt seisan ja kedagi mööda ei lase. Et kuidas ma aru ei saa.. kuidas käituda jne. Et astu välja uksest. Ma olin alguses vait, kuid inimesed, kes mind teavad… well, teate, et ma ei suuda kaua vait olla Pidin ära mainima, et ma jäin kinni, et ma ei saanud midagi teha, issand, kui raske mul oli viisakalt väljenduda. Lõpuks ma ütlesin, et ma olen väsinud ning ei suuda laskuda sellesse mõttetusse diskussiooni (võõrsõnad jätavad must ehk parema mulje ? EHK ? ) Igatahes ei jäänud tädike rahule ja hädaldas edasi. Seal oli ka üks vanamees, kes oli ikka ülbuse tipp. Ta kommenteeris kahte tüdrukut kõva häälega ning seletas, kui hälvikud nad on. Sellised tuleks maha lasta jne. Einoh, TERE, TARTU.
Inimesed, õppige käituma.
Põgenesin sealt neetud pagana linnast ära. Koju. PÄRIS OMA KOJU. Nii hea on siin. Vaikus, ei mingit müra. Ei mingit bussiliiklust. EIII MIDAGI, kurat. Puhtus. Vaikus. Tuul. Koduaken. Tühi tuba.
Ma armastan oma kodu.

Härrased/Prouased Pensionärid, mind on kasvatatud nii, et vanemaid inimesi tuleb ja peab austama, kuid kui te tulete demagoogitsema ja käitute debiilselt, siis võite oma austuse nõudmisega tõesti kuradile minna.

Ära nämmuta oma proteesidega.

Uh, see sai siis hingelt ära.
Eniveis, tsäo.

(Ma nägin MAARIT, ma nägin MANNI ,minu kallis.)
ps. Sten rääkis, et tal tulid eile pahandused. Lubage ma nüüd pöördun isiklikult:
STEN, ma ei IMESTA ABSOLUUTSELT !

Eile(laup. alustasin selle blogi kirjutamist – 19.okt.Signe.). Eile oli väga hea päev. Päeval oli ülimõnus loeng jällegi, kommunikatsioon ja meedia. Seal võib ennast küll pooleks kuulata.

Siis jalutasin koju ning heitsin seal pisukeseks magama. Issi oli tulnud ka siia. Ma sain endale diivani, juhuuu! aitasin seda natuke kokku panna. Aga see ebaõnnestus, sest SOTKA-poisid olid midagi perse keeranud ja me pidime kokku panemisega viivitama.

Igatahes. Ma sain paar tundi sellel mõnuleda (õkva poolikul diivanil ) ja siis tuli Kaarel mintsa. Hakkasime Ristiisa II vaatama. Ma ei tea, see on nii hea, et sõnu pole. Tõsiselt mõnus asi. TÕSISELT !

Like, sõime kommi, popkorni ja jõime bonakvat. Raisk, see oli hea. Leppisime kokku, et laupäeval hakkame mintsas õppima. MAJANDUST, sest Kaarelil tuleb hirm peale, kui ta seda sõna kuuleb kurat, ta on nii vahva, sest ME kardame samu asju.

Pärast Ristiisa läksime Narva 89’sasse. Ma tegin visiidi Steni poole, kes jõi veini ja mõtles palju.

( väike pärdik, suures mures… loomaaias varvast puresssss…. )

Õppisime meediat ja kommunikatsiooni. Like. Whaaat ? xD Mina olen palju targem.

Mingi kell jõudsin koju siis ka lõpuks. Magasin paar tundi ja siis tulid vanemad. Nenedega hakkasin oma kodu siis kokku lappima. Mööbel saaabus… Saate aru ? MÖÖÖBEEELL. Juhhei!

No, päris kõvasti sai joosta. Trepist üles, trepist alla. Ma elan neljandal. Kujutage siis ette. Mul oli pärast viiendat ringi juba süda paha ja nahk läbimärg, aga it was sure worth it. Samal ajal, kui Signe ja emme šoppasid.. pani issi (va superman) mööblit kokku. Nihutas mõnda asja siia-sinna. Lõpuks näeb mu kodu välja nagu… mu kodu Emme pani kardinad ette ja… ei. ma olen väga rahul.

Õhtul käisid poisid Kaarel ja Sten ( hiljem ka Uku ) mu pool. Kaarel saabus esimesena. Mängisime temaga natuke kitra (õigemini mina panin selle kõigest häälde ) . Ülihea. Siin on päris hea ruum, et… kajab noh. Mõnuuus.

Siis õppisime natuke majandust, mis oli väga produktiivne ning jätkub täna! Me hakkame nüüd ülesandeid lahendama. APPI. Eile üritasime samuti, kuid sellest ei tulnud midagi välja. MA OLIN VÄSINUD ning kellelgi pea enam ei lõiganud. Võib olla küll UKUL, kes saabus kaks tundi lubatust hiljem xD

Nüüd ma olen siin juba paar tundi istunud ja neid ülesandeid lahendada püüdnud. Nii ei saa, et ma ei oska. Nii ei saa. See oleks nagu tagasivaade oma matemaatika tundi, kus ma sain kõigest aru, aga kui töö kätte anti… siis olin segaduses ja… päris miljon korda panin pange.

( UKU : “Nüüd sa astusid küll PUUSSE”)

WHAAAT?

Ja eile. Heh, muusikaõhtuks kujunes meie õpiõhtu. Sten mängis süntekat, Kaarel kitarri (Ukuga vaheldumisi). Vaatasime mingeid eriti rämedaid (ok, kõik polnud) muusikavideosid. Ma olin suhteliselt šokis A muidu oli ülikõvv.

Ma just mõtlesin, et kõik räägivad, kuidas nad ei viitsi oma blogi üldse täita. Ma vaatasin, et mul on ka mingi päev vahele jäänud. Kas nii see hakkabki ? Annad kuradile näpu, ta võtab terve käe. Ei, tegelikult polnud mul lihtsalt aega. Muidu oleksin kõik kirja pannud ja… veel enamgi

Päikä tuläb välja.

Signe*

Ei teagi, kas on mõtet midagi kirjutada. Ma olen kirjaoskamatu tropp. Täiesti masendav, kui lohakas ma olen. Te ei usuks seda… mul on tõestus.

Räägime äkki nüüd. Mis eile ? Eile polnud mul ka aega, et sissekandeid siia teha.

Vabandan.

Asi oli selles, et kiireks läks. Jõudsin koju, heitsin magama. Väga produktiivne päev.

Ärkasin. Õhtu Liisu pool. Enne seda… oii, enne seda!

Riinu ja Signe otsustasid, et nad on piisavalt kompententsed, et minna Liisu ühikasse JALA! Täpselt, te kuulsite õigesti. Noorusesse pole NII palju maad. Alustasime oma kõndi.. Enne seda pidi Riinu mulle muidugi vastu kõndima- ta lõpetas Illusiooni juures, kus, TEADAGI, ma EI ela. Õnneks oli tal taipu, et KOKKULEPITUD kohta tagasi tulla. Seal ma siis seisin, närviline, nagu ma olen, ootamas oma elu armastust. Lõpuks ta ka saabus (ilma valge hobuseta, saker). Kõndisime kiirel sammul Krooksu (Riinu idee), et osta HENRY’t , meie suurimat sõpra. Seal istusid ka Oleg, Sten, Kaarel ja Mikk.

Pidin neile paar sõna ütlema (samal ajal kõndis Riin minuga rääkides MINEMA )

Krooks = pitstop 1.

Siis alustasime oma džõrnit. Mööda Toomemäe imeilusaid künkaid, möödusime ka Strenze audikast (EROMEXX). Üsna pea jõudsime Selverini, kus Riin otsustas, et on vaja teha VEEL ÜKS PITSTOP. (Selleks ajaks oli Liisu nii umbes miljon korda helistanud ja mina nii miljon korda öelnud, et viieteistkümne minuti pärast jõuame )

Ühesõnaga, Riinul oli lahtine HENRY pudel, mille ta üliosavalt nurga taha ära peitis (hide’n’seek), et sisse astuda imelisse maailma, kuhu olid peitunud kõik maailma toidukraam. Riin ütles, et TAL ON KÕHT TÜHI. Kõige pealt võttis ta käega saiakese, nätsutas seda näppude vahel ja pani tagasi, kust võttis Siis :” JÄÄTIS, mu lemmikjäätis on soodukaga.” Let it be. Nii jäigi, Riin ostis jäätist ja õlut.

Läksime ja otsisime HENRY üles. Let the journey continue!

Kõndisime otse. Mööda teed. Nüüd tuleb kuldne lause:” See on biomeedikum, raudselt on, ma olen käinud südameuuringutel siin!” “Kindel v? Kindlalt? Kuule, on vist jah..” möödub natuke aega. “Sissepääs Maarjamõisa kiirabisse” . “See ei saa Maarjamõisa olla! Ma käisin seal ju. Mul pandi seal kips!” “No, a silt näitab ju, et on.” “Eiii ole.” “SILDIL ON KIRJAS JU.” “Käi pekki, ma ei tea, kus me oleme ” EPICFAIL. Siis äkki!

“Vaata, seal on mingi kõrge maja.” “Kuule, on vist jah.” “Vabandage, kus asub biomeedikum?” “No, ma ju ütlesin, et too on.” “Sa ütlesid seda Maarjamõisa haigla kohta ka.” “No, jah, e, jah, noh.”

Siis otsustasime, et on vaja lõigata, mööda mingit põldu. “No, siin on kõndinud kõik arstid. Järgmine kord vaja, siis ütled, et sul pole kindlustust, aga sa oled nende teerajal käinud.” AH?

Nooruse 7 .

Nooruse 5 ?

“Ma kardan, et see on korterelamu, vaata, kui palju autosid siin on.” “Kuule, ma olen SIIN ka käinud, ma tean KINDLALT, et see on ühikas (vist) ” “VIST?”

Siis oli vaja ümber majade tiirutada, sest loomulikult esimene maja, mille juures me olime, oli õige. Ei, parem ikka tiir ümber mõlema maja teha, just in case! Lõpuks märkasime Lauritsat, kes meid sada aastat oli oodanud. Jõudsime õnnelikult pärale.

Möödus viis minti, Oleg, Sten, Kaarel, Siret ja Mikk saabusid. Kerge FAIL oli mul ja Riinul ? OLI!

Mõne aja pärast saabus Uku. Andi ka!

Ees ootasid meid Sillu, Liisu, Laurits, Marii ja Elen-Greete. No, avasin oma HENRY ja jõime. Siis korkisime veini lahti. Juttu jätkus. Laurits peksis pead vastu seina, meile jäi mulje, et keegi on vihane me peale! Siis otsustasid mõned ägedad, et on vaja Liisu lammast reipida. Lambale pandi nimeks MARIA ja talle pandi pesu selga (D-korv). See teema oli valus.

Mõne aja pärast me lahkusime sealt.

Kõndisime mööda teed koju. Mõned läksid segi ja hakkasid LEHEKOTTIDEGA jamama. Hüppasid peale ja pildusid neid. Järgmine pitstop : KROOKS! (Kaks korda ühe päeva jooksul- püsikliendid).

Mõnda aega olime seal. Siis hakkas Sten põgenema, püüdsin ta kinni. Kõndisime kodu poole ja.. hüppasin KORRAKS Steni poolt ka läbi (“Kuulame muusikat, no, nii, sümboolselt, noh.”) Kergelt unelesin seal ja… hopsti kunagi ka koju, et taibata, kui kuradi palju kell oli! Paar tundi und ja loengutesse. Päris tore oli!

Inkas läks hästi. I love that lesson! Mhhmhh! Emakeeles ma feilisin nii rämedalt, et ma mõtlesin, kas ma end maha saan võtta sellest tunnist. Emme siiski palus, et ma jääksin selle juurde, sest KOOL ON KOHT, KUS ÕPITAKSE. Uues vees ei saagi kohe ujuda. No, elame veel ja vaatame.

Aga ma näen vaeva. Seda võin ma julgelt öelda. MA NÄEN PALJU VAEVA. Kõigega.

Nüüd istun oma kodus. Sõin makarone ja emme tehtud lihakastet. Jõin PÄRIS kohvi. Mõnulen siin rahus. Mitte mingisuguseid sireene, puhas õhk.

God, I love it here

Ma tean, et midagi head juhtub lähiajal. Liiga kaua olen pidanud kannatama.

(ps. täna küsis üks silmnähtavalt purjus onu mu käest, et kus asub Pikk tn. Ma ütlesin, et kõndigu otse edasi ja ta jõuabki õigesse kohta. Onu vastas selle peale, et TA EKSIS ÄRA See oli nii armas, kuidas ta seda ütles. )

Olge ilusad, inimesed.

Signe

See oli midagi, mis just televiisorist tuli.

Hahahaa.

Tänane päev. Hommikul ärkasin ma vara. Sõitsin Rannust Tartusse ja kappasin koju. Heitsin kohe magama, et paari tunni pärast ärgata. Sõin jäätist ja vaatasin televiisorit. Otsisin õpioskuste materjale, ei leidnud! Kimasin kiiresti alla, sest Brit ootas mind. Läksime ülikooli.

Pärast loenguid käisime Riinuga tuttavas kohas : KOTKA KELDRIS! Uhh, me püsikliendid seal juba. Ei, tänane oli täiesti satisfaktsiooni pakkuv päev. (aren’t I a smart one ? )

Einvei.

väike laul.

Nüüd maga, head ööd.

Lenda tähevööl.

Jää unne, pehmesse.

Vaju unevetesse.

Taevas on vaikus,

tuulesuuna muutus.

Pilvevatti on täis

mu helesinine käis.

Kuu heidab viimaseid valgeid kiiri üle maa

Unustustes lendleme unustamata.

Lumerätsakad (ei sula) mu ripsmetel,

kallis, mis tähendus on unenägudel?

Kui und näed, siis tead,

oled see, kellel veab.

Kõrgelt tundub maa,

hoopis teistsugusena.

Soe tuul üle pea,

libisedes tundub hea.

Nagu polekski ma siin,

vaid kauguses viibin.

Kuu heidab viimaseid valgeid kiiri üle maa

Unustustes lendleme unustamata.

Lumerätsakad (ei sula) mu ripsmetel,

kallis, mis tähendus on unenägudel?

-Signe Ivask

.ja on sellega rahul.

Seda nägin ma täna, kui poodi jalutasin. Vastu jalutasid mingid 12 aastased lapsed. Mõnusalt määrdunud riietega. Nad tegid mulle nägusid ja nääklesid. Mingil hetkel lõi üks poiss tüdrukut. Tüdruk lõi vastu (tundsin temas ennast ära). Siis haaras poiss tüdruku erkpunastest juustest ja küsis, et kas ta teeb veel nii kunagi? Ei, muidugi ei tee. No, mis mõttes? Nii algabki koduvägivald, naised surutakse vastu maad, ja nad arvavadki, et pole muuks vajalikud. Valus ju. Kasvata lapsi, muuks sind vaja pole. VALE puha. Naisteta poleks elu, see on fakt. Mis te, mehed, hakkate omavahel sugu looma? Hea nali.

Tegelikult.

Austage naisi rohkem. Laske neid uksest enne sisse, paluge neil istet võtta. Elementaare viisakus, elementaarne! Pole ju palju palutud? Kuigi kõik hakkabki hääbuma ja teeb seda üsna kiiresti.

Kui ma veel peaksin nägema, et tüdrukut lüüakse, i swear to god, ma lähen kaklema. Täna ma mõtlesin, et ütlen midagi, kuid ega sellest viisakas jutuajamine poleks küll tulnud. Ma lähen nii närvi, kui inimesed langevad minu tasemest alla poole ja arvavad, et silmakirjalikkus on voorus ja eelis. Noh. Arvake edasi. Elage täpselt nii, et kui viimasel päeval Teie eluraamat lahti võetakse ja seda otsast lugema hakatakse, siis olete surres kindlad, et kuigi tegin palju vigu, on seal ka palju head. Hetkelises egoistlikus maailmas see teooria ilmselt ei pea paika, sest kõik arvavad, et JUST NEIL on ÕIGUS. Aga ei ole ju, kurat võtaks, ei ole ju.

Ma võin pikalt rääkida loo sellest, kuidas mina hakkasin erinevaid nüansse nägema. Mis muutis minu maailmavaadet. Jah, ma olen täpselt see sama tüdruk, kes iga väikese asja peale kipub naerma. Palun vabandust, kui see kedagi häirib, aga katsuge ka minust aru saada. Nii raske on hoida oma fantaasiat tagasi. Kui keegi ütleb, et “liblikad kukkusid alla” , siis minu meel tõlgendab seda, et liblikad kukkusid lennukitena alla, toss taga. Ja vähe ma ei naera praegu?

Samas, ma võtan asju tõsiselt. Arva edasi, et ma olen tundetu, nii on hea, sest võib olla ma olen ka.

Ma olen mõtlemise poolest vist suureks kasvanud, kasvu poolest väikeseks jäänud, käitumise poolest veel väiksemaks, toimub  tagurpidi progress, aga ärge arvake, et mulle võib haiget teha. Ei või. Kuigi ma kõike veel päris ei mõista, on mul nagu igal inimeselgi, tunded. J

Palun ära JÄRA neid. 

a, kurat võtaks, välimuse pärast ei tasu mind nüüd küll mõnitada. Mis sellest, et ma lühike ja paks olen ?

Senikaua, kuni ma anorektikuks ei hakka, on kõik ilus ju ? Ja ma ei hakka selleks, kindlasti mitte. Ma võin loll olla, aga nii loll ma küll pole. Sorry.

Kõige ilusamini (ja viisakamalt) on mulle öeldud, et ma olen ebatüüpiline tütarlaps

Ma olen sellega täitsa rahul.

Piis,

Signe

… nii ütles üks üliarmas väike poiss oma vanaisale, kellega ta mööda Supilinna tänavaid jalutas. Vanaisa kordas :” Tänavad on nii hukka lastud.” “Mis sa nüüd lälle ütlesid? Ma ei KUULNUD, ütle UUESTI. Ütle kõvemini…” “Tänavad on ära rikutud.”

JA olid ka. Mulle jäi mulje, et autodel oleks targem istuda ummikutes, kui oma Lexustega august auku sõita ja mind, süütut pealtvaatajat, täis pritsida. Eriti haigelt sõitis üks maastur. Laias keset teed, lisas veel gaasi ka… sõitis täiesti süüüdimatult… ja siis, jäi ristmikul seisma, kus ei tulnud ühtegi autot ja… SURETAS AUTO VÄLJA. MA ei naernud üldse kõvasti. EI! MA EI NAERNUD.

what goes around comes around!! Jätke see meelde.

Muideks, mulle kõnnib pidevalt üks munk koduteel vastu, ma tean, võimalik, et ta elab siin kuskil. Teisalt ei välista ma ka, et ta käib siin lover’i juures armukese, noh.

Hommikul, ärkasin ja vaatasin kella. 9:30. Mu äratuskell ei vedanud mind alt, aga mina äratuskella küll. Keegi lülitas selle välja. Hah. Siis ärkasin 10:30 ja mõtlesin, et .. OH, well… siis lülitasin pärast hommikusööki arvuti sisse ja… üheksa viiskümmend kaks ? ? ? ? ? ? ? ?

Seejärel nägin Mihkli nimes tõsiasja, et kella tuli keerata. Kiiresti küsisin vanematelt, et mis kell on (isa pidi mulle muidugi ära panema selle peale). Kella tuli ju keerata, geeniused.

Kaarel muidugi pidi ka ära mainima, et kella tuli nüüd lõpuks keerata. Ta nimelt tahtis paar päeva tagasi seda juba teha, et noh.. harjuks vahega ära.

Täna läheme tüdrukute ja co’ga jalkat vaatama. Ma ei tea, kui me kaotame. Me oleme Elena-Greete fännklaab. Ihihihii. She rocks. Anyway.

Varsti näen oma kallist Manni ka. I miss her soo soo soooo much

Ilusat vaheaega, kaabakad.

(Eile oli ilus.)

Signe

Üleeile olin ma lihtsalt nii-nii väsinud, et õudne lausa. Tegin seminaritööd ja plaanisin ka välja minna. See, kuidas mu olukord lahenduse leidis… see on juba omaette jutt, ja mitte hea jutt. Põhimõtteliselt vedelesin lihtsalt, olin viirukiuimas ja kuulasin muusikat. Plaanisin korraks välja minna, õnneks-kahjuks ma ei jõudnudki kuhugi. Võib olla paarsada meetrit kõndida, siis ots ringi, ja tagasi. Tollel momendil läbis mu mõistust ainult kahetsus, et ma üldse kuhugi läksin.

1:15 – uni silmas, helin kõrvus. Magan.

<<Lootuses>>

Kulla.

Seminarihommik. Huhuu. Ärgates olin ma megarahul. Ma olin kaua magada saanud. Sundisin end ärkama. Muideks, mu telefoni nupud ei tööta, seega ei saa ma alarmi tööle panna. Ühel hommikul pidi ema mulle helistama, sest ma kardsin, et ei ärka üles. Ärkasin küll. Aga ema helistas veel lisaks.

Seminari ma kartsin natukene, kui nüüd täiesti aus olla. Ma ei osanud oodata, mis siis seal TEGELIKULT teha tuli. Juhendit ma ei mõistnud eriti lugeda. Ma olen veel nõnna noor ja rumal. Heh. PEale selle ei avanenud osa reklaame. Pagan. Mina tahan taburetiks!

Juhhei.

Seejärel kimasin koju, et kiiresti asjad kokku pannad ja ema juurde joosta. Lõpuks sillerdasid Tartu tuled mu selja taga. Kaugenes rutiin, jooksmine, kiirus, müra ja hädaldamine.

Jõudsin koju.

Lahkusin ka kohe kodust, sest lubasin Mariga kokku saada. Läksin tema juurde, jõime veini, sõime juustu. Naisteõhtu oli. Emme oli ka meiega. Sõime kohupiima ka veel. Elu on lill. Kunagi ilmus Jan, kellel oli uus soeng. Tal pole enam inglilokke, nüüd näeb ta välja <<kuum>>, mitte <<armas>>!!!!! Tal on prillid ka, haa. Jermaine.

Mariga rääkisime jälle jutud maha. Lubasin ta endaga peole kaasa võtta, muidu on ta elu nii värvitu. Veidike lillat juurde… asjal on kohe ilusam jume, kas pole? Vaatasime filmi, jõime mahla, mille issi tõi. Uh, sügasin Marit ja Jani korda mööda. Hea sõnastus, Signe, hea sõnastus!

Enne magama jäämist tuli loomulikult veel midagi mõmiseda teine teisele. Perfect õhtu oli jälle. Temaga ma tunnen end nii õnnelikuna. Nii nii õnnelikuna. Aitäh sulle, Mari!

Hommik, emme ründas meid. “Võta laadija kaasa.” “Laadija?” “Muidugi, see jobu paneb ringi kogu aeg endal aku tühi…” See oli ka kõik, mida ma hetkel hommikust mäletan, sest KELL KUUS hommikul mõte eriti ei taha joosta.

Uni.

Ärkasin üles. Kell oli 7:56. Mari:” Eee. Magame veel viisteist minutit.” ^o) “Okei.” Kops-Kops-Kops-Kops-Kops-Kops. “Okou, issi tuleb äratama.” “Tõuske ja SÄRAGE, tibukesed.”

Tõusime… säramises ma nii kindel pole. Pigem olid meie silmad kinni paistetanud (vähesest unest). Vahva. Hihi.

Kibekiirelt läksime sööma. Jõime kohvi ja näksisime võileivakest. Rääkisime sõjast, vangilaagritest, Eesti ühiskonnast (millest oli minul küll PALJU rääkida. PALJU!). Lõpuks ütles issi, et ta peab üheksaks kuskil olema. Kell oli viie minuti pärast üheksa. Seejärel viskas ta mu koju, Manni saatsin aga Tallinna ära.

Ma nägin Mari maali. Ma ei tea, kui see tüdruk kuskile kõrgesse kunstikooli sisse ei saa. Eesti, sa ei tea, millest sa ilma jääd. Mina tean. Ja see on hullumaja. Ma parem rohkem ei kommenteeri, aga igatahes oli mul kerge šokk, sest tal (kuradil) on nii hea käsi.

Täna mängisin pool päeva klaverit. Käisin klaverit ka salvestamas. Natuke sellest:

Kuulasime issiga täna Rujat natukene. Mind tabas koju jõudes šokk (ehk siis eile). Nimelt on mu isa seina mu toas maha lammutanud. Juhhei. Ma pean venna toas magama.  Seal on jahe. Okei, minu toas on ka, sest SEINA pole ju.

Me Riinuga oleme ÕNNELIKUD, et oleme KODUS! Kärdu on ka ÕNNELIK.

Vaadake, mida kodu teeb meiega.

Igatahes,

sadagu vihma, sadagu rahet, sadagu pussnuge, sadagu mida tahes…

sõbrad ei ole asendatavad, vanemad samuti mitte, inimesed pole ÜLDSE asendatavad!

Tunnen kaasa inimestele, kes kaotasid oma lähedased majavaringus. See on üks ääretult õnnetu õnnetus, mis oleks võinud juhtuda kellega tahes. Mul on äärmiselt kahju, et see üldse kellegagi juhtus.

Püüa taevast tähti,

Signe

“Signe ja Riinuga kerge filmiõhtu enda pool. Signe lubas kaerahelbe küpsiseid mu jaoks säästa ja Riin lubas terveks saada. Midagi head näksimiseks, midagi head ehk ka juua ning terve hunnik filme. Ma usun, et see õhtu saab amüsantne olema, sest need 2 naist on napakad, nendega on peaaegu võimatu tõsiseks jääda. Ja see mulle nende juures meeldibki, vähemalt ei ole ma siis ainuke hull seltskonnas.”

http://okastaim.blogspot.com/

(tänks, musu )

Kunagi pole liiga hilja, et kuskilt alla kukkuda. Vihje eilsele, Mikule ja Ukule. Uku kukkus päris miljon korda. Ei tasu siis pesapallikurika pärast kaklema minna kohe. Maaka ees ikka ei lamaks ju?

Höhö.

Mulle meeldivad erilised momendid. Mulle meeldivad üllatused. Mulle meeldivad raskused. Mulle meeldib raskustest välja tulla ja rahus hingata. Kuidas sinuga lood on ?

Issand, ma vaatan praegu ETV pealt muusikavideot : RIHO SIBUL – “See päev on teel”. Ta näeb nii noor välja (kindlasti on ka, höh). Kujutatakse mingit talveaeda, kus paar istub lahus. Aga seda ma ütlen- see laul on nii pagana ilus! Okei, riietus ja meik reedavad üpris palju selle aasta kohta, millal see muusikavidiõu tehtud võiks olla. LUMI ! Mömm. Ma oootasin pingsalt seda KÕRGET NOOTI, aga selles versioonis seda pole vist :O

Positiivsete subkultuuride hulka võivad kuuluda nii professionaalsed subkultuurid,

vanuselised, asumiga seotus, klassikalised jt grupiliste iseärasustega inimrühmade

allkultuurid. Negatiivse varjundiga subkultuurid on tavapäraselt hälbivad, kriminaalse

kallakuga, kuritegelike rühmituste kultuurid ja kontrakultuurid, mis on selgelt

opositsioonis ühiskonna väärtustega.

Mitte, et see kellelegi pinget pakuks või midagi. Ma mõtlesin, et tahaksin kindlasti midagi huvitavat härra Strenzele saatma, et mitte jumala eest kannatada MIINUSPUNKTIDE all, mis mulle OSAKS võivad saada. Huhuuu, spooky

Mabel van Oranje räägib nii puhast inglise keelt, et anna minna. Ta näeb hästi nunnu ja lihtne välja ka.

Olgu, mida ma teinud olen see nädal?

Esiteks piinas mind essee-kurat, kes ei jätnud enne järele, kui ma KAKS esseed valmis kirjutasin. Üht teisele eelistasin ja mõistsin, et vaba teema on niiiiiiiii raskesti teostatav.

http://klassikaraadio.err.ee/helid?main_id=754003

Mu süda usub õnne – minu järgmine lauluprojekt.

Ma ostsin endale Mäkueili, parem oleks, et Ta mind nüüd alt ei vea! Seda on nii pagana raske lugeda, sest lihtne mõte on niii keeruliselt edasi antud. No, Denis, mida hekki sa kirjutad?

Teisipäeval olin ma niisama mõnus, kirjutasin oma esseed jätkuvalt. Sellest võib järeldada, et mu nädal oli NIIII mitmekesine. Haahaa. Magasin kogu aeg pigem.

Kolmapäeval ootasin oma Manni külla Ta lõpuks ka saabus, sest mõni äge mutt (also known as Signe) oli oma telefoni hääletu peale jätnud. Ma korraks juba muretsesin, et kuhu ta jääb… Siis äkitsi ilus msn-i ja pidi ära mainima, et ma ei haara üldse telefoni. Mis mõttes? A, hääletu. Höh.

IGatahes, ta lõpuks ka saabus mu mano. Siis tsillisime- TA LAHENDAS MATEMAATIKAT JA ÜTLES, ET “MINA NAGUNII OSKAN”. Mari, kas sa oled 1) purjus või 2) purjus? Mina oskan lahutada-liita (kui veab, siis ka õigesti).

Otsustasime, et läheme välja. No, selleks tuli mingi hull meikapp teha ning riided (!) selga ajada. Seejärel läks meie eriti sirge samm (minul oli küll ) korraks narva 89 taha, sealt Krooksu.

Sinna jõudes oli vaja kohe üks HENRY tellida!

-Kumb neist parem on? -Eee. Õuna oma on kangem. -Anna too siis.

Eriti andekas baarmen oli Seal me siis istusime. Ma ei kujuta ette kelle lauas ning veel vähem on mul aimu, kes meiega rääkisid Sorri, gais, mul on juhunimedele väga halb mälu. Üks oli äkki Andres ? Ma võin siiralt eksida. No, otsa nad vaatasid ja naersid ka, järelikult me väga halvad polnud.

MARI, me EI SÄTENDANUD ÜLDSE NAGU JUUDI JÕULUPUU!

Ei, ega mõistust ei tasu kuulata. Ainult pussid lähevad koju. Meie, ägedad ja ägedamad, läheme loomulikult kluppi, kus pole miljon aastat käinud. Vedasime ennast sinna kohale, mitte, et härra turvamees mu passi sada aastat oleks vaadanud ning arvutustehet teostanud (2008-1989 : eriti raske arvutada. Kui sa kakskend 1989′le liidad, siis saad 2009. Seejärel on õige aeg TAIBATA, et järgmine aasta on 2009, JÄRELIKULT(!) SEE AASTA ON 2008 ja ma olen AASTA NOOREM. Tänan väga. Ma ei ole tatikas)(seen noh).

Seal sai nii tantsu vihutud, et lõpuks tantsisid teised peale meie kahe ka. Eriti fann. Mai tea, mul kael valutab sellest tantsust. Kaasa-arvatud SELG Me olime populaarsed- jee. Inimesed vestlesid meiega ja … Mann, ma usun siiralt, et asi oli silmalaineris.

Igatahes, mingi kell otsustasime, et on AEG koju minna. Und natuke ja siis kellegi geeniuse telefon hakkas äratamistegevusega peale. KELL 6 faking 30. Mida helli? Miks sa nii varaseks selle panid? Seejärel kõlas klaveripala kell 7, mis tuli loomulikult edasi lükata. Ärkasin 7: 10, et oma kullapaile süüa teha. Söötsin ja jootsin ta täis ( see kõlab küll hästi *-)). Saatsin ta ära, magasin 11ni ja olin mõngel.

Hiljem saatis ta meeleheitlikult sõnumeid ja helistas, sest ta (“KAVALPEA”) oli oma RAHAKOTI mu kotti jätnud, see tähendas, et tai saanud koju sõita- bussipilet oli mu käes ju. Nii ta tsillis mööda Tartut ja lõpuks tuli jälle mu juurde

Pea valutas ja suu kuivas.

Eile harisin end KesKus’ega ja mäkueiliga. Vaatasin, kuidas kutid kaarte mängisid (seda, et te mind sundisite, seda ma ei andesta).

Uku ja Mikk: FORMEL ON NII IGAV, AGA ME IKKA RÄÄGIME KAKS TUNDI SELLEST, MIS SIIS, ET SEE MEID TEGELIKULT ÜLDSE EI HUVITA, BLAABLAABLAA. Räägime nüüd midagi sellist ka, et preili kaasa saaks rääkida.

Eriti epik feil.

Raamatutest oli senikaua vahva rääkida, kui nad oma teemat ajama hakkasid. Mina, va romantikute eelistaja, istusin seal õndsas teadmatuses ja vaikisin (Kuhu te nüüd kriipsu tegema peate? )

Igatahes, nädal lõppeb täna.

Ma lähen ära koju.

Sellest ma ei räägi, miks see mind nii rõõmustab ja kurvastab samal ajal, sest neid teemasid pole teil vaja rohkem teada, kui ma juba siin seletanud olen.

Olge armsad, mu jäätunud veelombid ja hõbehall muru.

Eile oli miinuskraade väljas tunda.

(Ma tean sind küll.)

Piis!

Teie Signe

Minu pealkirjades on kokkuvõtvalt kaks viga, alati.

Ja see mu pealkirjad nii eriliseks teebki, ma ei kavatsegi oma stiili muuta.

Kirjutasin just oma meedia ja kommunikatsiooni seminaritöö valmis, millega oli juba nädal aega tagasi alustanud. Appi, kui raske on kirjutada, kui sa ei mõista, mida sinult tahetakse. Mul on see probleem pidevalt, ma ei saa aru, mida inimesed mult ootavad.

Eile magasin pikalt. Kolm tundi õhtul ning siis kella ühest rahulikult üheksani. Kolm pluss kaheksa võrdub üksteist. Kujutate pilti, ÜKSTEIST TUNDI UND ja ma olen ikka veel väsinud. Olgu, hommikul olin nagu Tinkerbell jäises basseinis, üritades võimalikult kiiresti ennast liigutada. Päeva lõpuks jõud raugeb.

Kuulsin ka oma kursakaaslaste seiklustest. Eilne möll oli olnud jõhkramat sorti. Kes ei mäletanud oma nime, kes jällegi seda, kus ta käis…

Alkohol on su sõber, kui sa vaid lased tal oma ajju pääseda

Mina istusin eile kodus ja õppisin. Köhh. Tänane sotsaalteadus oli jama. Aare rääkis minust nii mööda kui mööda. Eilne sots.teadus oli ka sakk. Kas mina olen laisk või tõesti tunduvad loengud ebahuvitavad, kui konkreetset pöördumist pole. Eriti häiris härra Tulviste, keda ma siiralt austan, videoreportaaž, sest ma kuulsin ainult mõminat. Ei julenud miskit öelda ka, sest istusin EES NELJANDAS/VIIENDAS REAS.

Oh, well.

MA kavatsen sots.teaduste loenguid vaatama hakata ka kunagi, ehk reedest? Senikaua piinlen Strenze seminaritööga…

Ma ei taha olla kurjakuulutava lause ohver .

“/…/saab talle osaks karistus rohkete miinuspunktide näol”.

Juhhuu, mees teab, mida mees frikkin räägib.

Olgu, ma alustan tema seminaritööga, loodetavasti jõuan kiiresti lõpule, höhö.

Kas meikib senssi? Või pakub satisfaktsiooni?

Riin? Heh? Ei meeldi mu keelekasutus? Ei, no, ei, no, mulle ka ei meeldi. Vähemalt ei kujuta MINA endale ette, et igast inglise keelsest sõnast on võimalik luua ebareaalne eesti keelne vaste.

Mul on RUJA DVD, nänänääänää. (Ei tasu vist kõva häälega eputada, äkki varastatakse see ka ära :S)

(möömmm.)

PS. ma käisin esmaspäeval võrkpallivõistlustel. Ai KARRAMBA, kus sai nalja. Vanad head laulud. Kallid rannukad. Helen tõstjaks!

Piis

melomaan

Selleks, et teatada…

1) ma praegu ootan sind oma duši alla,

2) ma olen saunas, tule ka siia,

3) ma armastan sind palavalt ja ei loobu sust eal (L)(L)(L)(K)(K),

4) tahan šokolaadi ä (L)(K),

5) miks sa mind ei märka? (K)(L),

6) õpin, ära sega,

7) vajan abi,

olen kurb ,

9) i’m so horny (K)(L) (vihjates türklastele),

10) või mõni tark aforism.

Variandid 6, 7, 8 ja 10 on aktsepteeritavad, kus sa siis oled, kui sind arvutis pole? Miks sa mulle ei vasta, kuigi oled online/busy/away? Kuidas sa ennast tunned? Kuidas kommenteerid eilset?

Aga, kuulge-kuulge, see südametega jändamine n shiid, kas see ära ei tüüta juba? Palju salalikum oleks need ära kaotada ja elada “peidus”. Eee, sul on need selleks, et keegi sinuga “sebima” ei hakkaks, sest sul on “kallike” olemas? Kellegi suu jookseb su kuti/tüdruku peale vett? Whouwhou, pea piiri!

On ju hea, et keegi su piigat/kutti vaatab ja peab teda erutavaks (hea sõna, i know), aga, see süda ei ehmata küll kaugemale. Pigem taandab sind kolmeteistkümne aastase tasemele, kes elab puberteetlikult oma tundeid msnis välja. Mõnus lahterdus, kas pole?

A, ja palun, kaotage teineteise pildid displeilt, ma olen juba kuussada korda kõiki segamini ajanud (jah, Riinu, sina ka ). “Mul on ilus kutt” , “Mul on ilus tüdo”, teate, mis mul on ? Pilves tüdruk. Ma juba oletan, et ta on MINU NAINE, hõhõõ, sest TEIE olete pannud paika juba uue sotsiaalse piiri: displeipilt seostub sinu eraeluga. Tõsiselt, mõne displeipilt ehmatab mind pooleks ka: su sõbrast on kindlasti mõni palju ilusam ja parem pilt! Päriselt.

Algselt polnud Internet üldse selleks, et me teineteisele kirglikke sõnumeid saaksime saata. Mõelge sellele. Jätke meelde, et iga Teie kirjutatud kräpp jääb andmepankadesse. Kõik jääb sinna. Ole sa siis perverdist türklane või tagasihoidlik eestlane. Pidage oma privaatsusest natukene rohkem lugu. Raske, ma tean.

Ma olen ise ka selliseid tähelepanuvajaduse perioode üle-elanud. Ma loodan siiralt, et minus räägib nüüd kaine inimene. No kaine ja siiras inimene. Kade ma pole küll kellegi peale. Pole mõtet ega vajadust

Peidukas on palju parem elu.

KRIITIKANOOL TEIE SUUNAS, TÕDÕSH.

-SIGNE

Lubasin, et täiendan oma blogi. Pidin seda eile tegema, aga kurnatus surus mind kodus üsna pea voodisse. Isegi raamatut ei jõudnud lahti võtta. Parandan nüüd natuke oma viga.

Selle nädala kohta jõuan ma öelda ainult seda, et see oli neetult teguderohke. Sots.teaduste eksam, Mäkueili kontrolltöö, retsensioon, inglise keele intervjuu jne. Öösiti magada ei saanud, kui siis pidid vanad head palderjanitabletid mulle appi tulema, ja edukalt, kusjuures.

Olles päris lähedal segi lugemisele, õnnestust Kaarelil mind päästa. Käisime väljas lund imetlemas. Karglesime mööda Toomemäge. See oli niii ilus. Kogu linn säras. Ma klõpsutasin pilte. Küllaltki segased nad tulid, sest minu käsi pole teps mitte kõige sirgem (väriseb see saadanas ka!). Ei, õhtu oli suurepärane. Mõnus rahu tuli hinge. Kodus istusin jälle Mäkueiliga maha, pidasin ühe väikese diskussiooni kahe teetassi taga…. lõpuks tunnistasin Denis’i võitu ja keerasin magama. Hommikul ärkasin ning esimese asjana lugesin VEEL korra seda neetud “ajakirjanike piiblit”. Ma mõnest asjast võin päris süviti teile rääkida, aga vaevalt see teile pinget pakub.

Hetkel istun kodus, lõpetasin just oma hommikukohvi, mida ma linnas tavaliselt ei saa. Issi hommikumantlis on nii soe (andestust, issi, sa ise jätsid selle lohakile  ). Täna on siis see päev, kui näen jälle kaugevanaema. Tal on nimelt sünnipäev (cheers, mate !). Ma ei jõua ära oodata

Ma arvan, et täna on õige päev klaveri taha istumiseks. Lihtsalt klimberdaks vanade aegade mälestuseks midagi. Täna läheb mu Mann ka ära kaugele Tallinna-maale. Ma otsustasin ametlikult, et mulle see linn ei meeldi. Liiga paljud lähevad sinna ära.

Ma siin olen mõelnud. Ma tahaksin Lavakasse proovida. No, kas või naljaviluks. MA ei PEA sinna sisse saama, aga paneks ennast proovile. See pole mu elu eesmärk, äkki ma suudan siis rahulikuks jääda? Avastasin, et LAVAKASSE saab proovida 2010. Oh, well, sinnani on aega, äkki senikaua harjutan? Igatahes.

HUFU, kes sa seda loed!, ma ütlen sulle, inimene, et nüüd on meil aega enamgi kui küllalt, et lõpuks ometi muusikat tegema hakata! Mul paar ideed ka juba ning minu pool saab rahus laulda ja selliste asjadega tegeleda. Niiet. Ära kao ära Ole mu muusikamees.

See kõlas küll hästi

Olgu, nagu lubatud, kaon ära klaveri taha, et hiljem raamaturiiulist mõni hea teos otsida ja see läbi lugeda.

Loodan, et teil on sama hea kui mul.

(Lumi, lumi, lumi, lumi. Ära tee seda viga, et ütled, et talv on nõme või lumi on märg, sest see jätab mulje, et ükski aastaaeg sulle ei sobi. Suvel on liiga palav, sügisel on liiga vihmane, kevad on liiga porine. Naudi igat hetke, sest sa ei tea, milline üllatus järgmisel hetkel on varuks.)

Siiralt teie

-Signe

Istun siin bussis, hehee, ja kirjutan. Elan oma viha välja. Kõik oli megailus… vähemalt Elvani. Hahaaa, mingi põhupea, also known as vesinikukummardaja, jooksis mulle oma kotiga otsa. Ma ei mõistnud diili ja vaikisin. Mu ema oleks praegu mu üle nii uhke. Kuid hiljem ma mõistsin, et oleks võinud ikka ühe tou kirja panna. Tõsiselt. Jah, vabandamine võtab sult tüki ning mis VEEL HULLEM(!) sinust jääb viisaka ja hea inimese mulje. Pole vaja.

KOHUTAV, milline tee siin on. Ma olen kindel, et härra bussijuht otsib kõik augud üles. Elva on auklik nagu hiirte näritud juust. Muidugi istus Signe kohe kõige tagumisse pinki ka. Nii võõras on bussiga liigelda, ülimalt ebamugav, I must admit.

Mingid djuudid räägivad ees üle teineteise. Ägeeee. Ma tean nüüd nii palju tänu neile! Kes keda pani, kes kus magas, kelle ema on see, kelle oma too. On aeg kõrvaklapid välja otsida ja muusika põhja keerata, nagu üks räpilembene poiss seda ka paar pinki eespool tegi.

Nii, olen ühendatud maailmaga, muusimaailmaga.

Buss jäi seisma, samuti lõppes mu peavalu. Oh ei, valearvestus. Buss hakkas liikuma. Ma ei saa aru isegi, kus me oleme. Äkki kuskil Nõos, ohjõu, ma panin õigesti, a see tähendab mingi poolt tundi loksumist veel. I’m gonna DIEEEE Jumala eest, palun ära jää mingi rongi taha ka veel. Õh.

You taste so sweet, but i cant eat the same thing every day.

Leave me alone, im lonely.

Trallala, tirallalala.

Ma kardan, et ma lähen täna Triplejumpile. Ma väämalt siiralt loodan, et jõuan sinna- see on ainus põhjus, miks ma oma imelilusast kodust ära tulin. Mis ajast Nõos ring on ? Pole ammu käinud. A, mingi net on siin Ma elan selle nimel, et buss seisma jääks. Mul meenub tookord, kui me Manniga Tartust kojo tulime. Mäletad, Mann?

Appi, Nõo on ka juust

ma viskan parem mingi vilmi pääle ja kaen perra.

Tripi om vallale.

Eilne põhikild.

Mul oli eile vanaema sünnipäev, mmm. Perekondlik söömaaeg ei lõppenud hästi minu jaoks, I mean.

Piis.

Mida sa veel ei taha? See on nagu mingi missivõistluse küsimus. Höhö. Sellele võib kergelt ja selgelt vastata, et “tegelikult, minu arvamus, lapsed nälgivad ja maailmasse tahaks rahu ja…”

Oot, tegelikult polnud see üldse see, millel tahtsin peatuda.

A ja sorry, et pole ammu kirjutanud. Paar inimest on juba meelde tuletanud, et ma VÕIKSIN oma blogi aeg-ajalt kasutada ka. Hõh. Mul on kiire olnud, nagu ALATI.

Alustame siis sellest, mis sai, kui ma bussi pealt maha astusin. Kappasin koju, mis oli HUNDILAUT, ai, kui külm siin oli. Siis keerasin radikatele seitsmenda tiiru peale, et ikka maksimum oleks, käisin duši all ja leelotasin Marii poole, kus me vaatasime absurdihuumorit, naersime, jõime kergelt ja sõime igast prahti. Seejärel oli vaja end sealt välja kangutada (lubage mainida, et alguses pidime end sõna otseses mõttes sisse kangutama, sest see faking uks ei tulnud lahti, no, ja Marii ei teinud seda ka lahti ) Sealt me siis lahkusime, Mina, Kärdu, Riinu ja Allar. Hüppasin kodust läbi ja läksin Triplejumpile. Oh, lord, piiidu !

Hommikul, kui kõik selgines, sadas väljas paksu lund. Ikka jõhkralt paksu. No torm oli, alright. Ma nautisin hommikuteed aknalaual. Raisk, kui ilus see kõik oli. Ma lihtsalt armusin iga hetkega üha enam. Mmm. Siis ma mõtlesin, et kui vedanud nendel kaabakatel on, kellel võetakse just samal hetkel ümbert kinni ja tehakse ettepanek jalutama minna. Oh mind, romantikut, küll!

Naudisklesin juba üsna soojas toas teki all ja lugesin raamatut. Tegin vist natuke isegi tööd. Öösel tuli mulle kõne, kust selgus, et Tallinn on lume all ning sealt pole võimalik edasi liikuda oh jeerika. Ma soovitasin tungivalt kodusoojas olla, aga EIIII, kus sa’s sellega! Mul oli vaja muidugi päeval jäätise järel käia ja Kaareliga šopata (kindad, ajee). Selleks ajaks, kui ma koju jõudsin, oli mu alumine uks end segi tuisanud: ta ei lasnud mind enam sisse. Oooda, MIIDA? Nii ma seal kükitasin, jäätis käes ja näpud seitsmendat korda nööpi auku surumas ja seejärel ukselinki kangutamas. Lõpuks tuli üks tädi, kes lasi mind sisse. There is a god!

Esmaspäeva hommikul ärkasin jälle tuisu ja tormi keskel. I love snow, isegi kui sa vihkad!

Kooliiiiiii. Trehviiii. Võistlused? Kojuuuuu. Sünnipäevale…

Trehvis tuli treenerilt kõne, et võistlused jäävad ära, sest tüdrukud on Rannus lumevangis. Raisk. Nüüd oli mul plaan sünnipäevalapsele üllatus teha (EPIC FAIL),

Stenil oli sünnipäev. Kappasin sinna kohale, Kaarel lasi mind uksest sisse ja hüppasin Steni ühikatuppa sisse ning üllatuse asemel vaatas sealt vastu siiras ükskõiksus. Ma tean, et ma pole hea üllatuste tegija, I suck. Anyways, ma istusin ja jälgisin inimesi. Kaarel, Siret, Oleg, Uku, Sten ja Mikk olid pitsade kallal ja jõid õlut ning veini. Mina lihtsalt olin ja mõnulesin. Mulle meeldib olla lihtsalt oma rahulikus keskkonnas, eriti kui toimub pidu. Vahelduseks on see värskendav. Appi, kui palju juttu seal oli. A tegelikult oli kõik väga fine, ainult Kaarel oli väga väsinud

TEisipäeval saime oma ESSEED kätte. Issand, kuidas ma kartsin, aga tulemus polnud üldsegi paha. Isegi hea. Vot nii. Ma olen megaõnnelik Peale selle klõpsutasime pilte teha ja õhtul surin ja jõin teed. Mõistus pole enda teha.

Täna oli Trehv jälle ning niiiii hea õhtu. Mmmmmmm Kas ma olen rõõmus või rõõmus? (vastuse leiad järgmises numbris).

Aga miks halb ja hea käsikäes käivad?

Halb = LUMETORM, Hea= LUMI ; Ärge vinguge, lumi tuli maha, saate aru, LUMI. Te vingute südasuvel kui ka pakaselisel talvel, seega, shut the hell up and enjoy.

Halb= PALAVIK, Hea= Lumes ujumine ; Mina naudin igat hetke. Ma naudin. Proovi ka.

Muideks, ma avastasin jalakäijatetee seal, kus ma seda varem polnud märganudki, tänud, kojamehed, kes te lumest meile uue silla valmistasite.

Igatahes.

Luuund!

-Signe

Mõtlesin, et oi-oi kui naljakas oleks kirjutada muinasjutt. Ja oligi. Minul vähemalt. Heheee. Ma ei ütleks, et see oli feil, aga Mart ütleks küll Raudsaar, noh. Seal ta ta istus, meel mõru ja kulm kipras. Mida rohkem ta vaatas, seda närvilisemaks meie esitlus muutus. Hääl hakkas joodeldama, käed ei olnud võimelised enam asjadest kindlalt kinni hoidma. Mina enam ettekannet ei tee. Eriti veel sellise autoriteedi ees nagu Raudsaar.

Eriti kõva oli see moment, kui keegi küsis, et kelle idee see oli… Issand… MINU :S ma ei anna veel üliõpilase mõõtu välja, ma olen veel nii väike. Aga see ei morjenda mind üldse

mina olen väike võhik.

oh,  

MA olin Rock’i kaotuse tunnistajaks. Oma ihusilmaga pidin selle oma alateadvusse salvestama. Ai.

“Signe, sa tuled koju täna.”

“Olgu, emme.”

Arvake, kes kodus on.

MA sain eile koos Lauritsaga laulda. Appi, kui hea see oli. Lihtsalt laulsin ja võtsime suvakaid lugusid ja.. tegime ära nagu nalja. Sõime banaani ka. See on meil inside joke nüüd

Homme lähen jalutama, kindlasti.

Näpa kutsus just veinile, aga ma vist ei jõua sinna. MA tahaks maha istuda ja lihtsalt olla.

MA täna mõtlesin,e t miks need lauljad, kes laulda ei oska, on laval megarahulikud ja need, kellel on annet ja tahtmist, on närvis.

See on nii ebaaus.

See on ka ebaaus, et lund pole.

Ilmselgelt olen ma liiga väsinud, et midagi tarka rääkida, kirjutada. Seega leppige selle vähese mõttetu jutuga, mis ma siia kirjutasin.

Kuulake head muusikat.

 (:

-Signe

ma käisin täna mängul. Rock kaotas jälle. How sad was that. Okei, mäng oli viimase peal, eriti kõva oli see, et edasi liiguti teineteise jälgedes. Pinevad momendid said alguse kohe esimestel minutitel… ja lõppesid LISAAJAGA.

Siis viis Krissu mind sööma Aw, ta on nii tore. Rääkisime maad ja ilmad kokku. Nii tore on olla

Eile käisin võrkpalli mängimas. Ühe mängu nooremate vastu võitsime, vanematele kaotasime. Ilmselgelt olime liiga väsinud, sest enne mängisime kolm geimi maha. Eriti vahva oli see, et pärast seda heroilist võitu… SAIME treeneri käest SÕIMATA. Jehhuu. Mina olen “halb mängija, ründelööki pole ollagi, ei lähe pallile vastu jne…” Et ma siiralt mõtlesin, et see oli küll viimane kord, kui ma talle appi läksin, et me meeskonna kokku saaksime… Tõsiselt. Miks mina pean oma aega selle peale raiskama, et tema saaks minu peale karjuda? Kas ta tõesti unustab 1) ma olen megavähe mänginud, mingi pisut üle aasta 2) ma mängisin viimati paar kuud tagasi 3) ega mul on ülikoolis pikad päevad …. Mind ajas niii närvi see. Uh, ja siis ta hakkas veel Margitiga tõmblema…

Teele ütles jumala õigesti, et selliseid konflikte ei tohi olla võistluste ajal. Kogu rütm läks sassi. Ja nii ongi. Päris kohutav, mis? Võiks ju arvata, et võrkpalli on tore mängida, aga kui nii on, et keegi su kõrval lõugab, et “SA OLED JAMA, MÕTTETU, PIIS OFFF KRÄPP, GO TO HELL, BITCH” siis ei ole eriti tore. Ekäm. Ja kogu tuju langeb. Tiimil, üleüldiselt.

Igatahes. Tänane süstis minusse jälle entusiasmi ja positiivsust. Tegin naistele kooki ka Oeh. Homme pidu.

Peale selle on ka eriti FEIL, sest emakeeles on töö. Viimane ehk siis esimene töö ei läinud mul üldse hästi. Ega seegi parem tõota tulla. Aga eks hommikul vaatan kõik asjad üle ja lähen külma kõhuga kontrolltööd tegema, juhhu.

Hiljem poodi Henrysid ostma, naised ei viitsi jalutada sinna, pean minema… eks ma ikka tahan ka

Homme koogile, mu preilid.

Piis.

(enda jaoks) mismissing.

- Signe

Eile õhtul alustasime natukene pärast kaheksat ja seda minu pool. Saabusid preilid Niinu, Liivika ja Kärdu. Alustasime tegutsemisega. Ma punusin Kärdule patse. Samal ajal tegi Liivika veini lahti. KÄÄRIDEGA

“Kas ma surun korgi sisse?” Jah, tee seda, Liivika.

Ja me nägime imeilusat purskaevu.

Enne avasin ma Riinule tema 7.- õlle. Muidugi läks pool köögipõrandale, sest Riinu oli kindlasti seda enne kõvasti loksutanud. You get them, Tiger

Liivika hakkas meile oma sõbrannast rääkima, kelle hüüdnimi oli Suur (?)

“… näebki tõelist naist…” ma mäletan, et ma naersin suhteliselt jõhkralt selle üle.

Nagu ka päeval sai kõvasti Britu nalja üle naerdud : “… saada perse ja ära aita…”

Hõhõõõõ xD

Pärast emakeele kontrolltööd (epic) läksime Riinuga Rimisse, et Henry’t soetada. MMMM.

Pärast seda läksime Hesburgerisse “… kui juba solki sööme, siis sööme ka… pärast joome ka, et teeme siis ühe prahipäeva.”

Aight.

Kella 11neks läksime ka club Tallinnasse, kus vihtusime tantsu ja booli. Väga ei maitsenud mulle

Eniveis, vääga fun oli, oii oii oii.

Oijah, hullult nalja sai.

UKUL ON SÜNNIPÄEV – mitte, et me talle seda kuussada korda pole juba öelnud. höhöö.

Olgu, aitab.

Olge armsad ja nautige ilma.

-lumemelomaan

Täpselt selline tunne oli mul täna, kui Steniga Vanemuises Tõnis Mäge kuulasime. See mees on mu jumal, iidol ja mitteametlikult ka mu isa (ta ise lihtsalt ei tea seda VEEL) ja mentor. Ma ei teagi, kust alustada. Alustan sellest, et ma olin kleidiga. Hõõõõh. Ma vihkan kleite, eriti selliseid korralikke… mulle meeldivad need tuunikad või mai tea kuidas naised neid kutsuvad. Anyway, ma kannatasin ainult natukene oma kohmetu kõnnaku ja oskamatu hoiaku pärast, sest jõudsime paarteist minutit enne kontserdi algust sinna. Istusime maha ja hakkasime ootama. Minu jaoks oli see ootamine piin. Ei osanud rääkidagi midagi, sest ootused oli LAE all. Lõpuks ta saabus. Juuumaaaliiik.

Tõnis Mäel on komme mind nutma ajada. Ta laulis oma kadunud sõpradele laule. Tead, kui kohutav on kuulata midagi; mille tähendust sa tead; mille tähendust sa autori jaoks tead; mille tähendust sa laulja jaoks tead! Sa hakkad igat ta liigutust, hääle muudatust, igat ta näoilmet enese jaoks lahti mõtestama. Mu lemmikuks jäi ikkagi laul, mille pealkiri oli <<Tiivad>> või midagi sarnast. Ma suutsin vaevu ennast tagasi hoida. Eriti kohas, kus ta laulis, et nüüd said siis tiivad õigest puust… nüüd saad sa lennata. See meloodia kandis seda valu ja kurbust nii võimsalt edasi, et ma tulin poolraske südamega Vanemuisest ära.

Koduteel ma libisesin ja kilkasin, kiusasin oma kaaslast ja olin muidu väga paha tüdruk. Peale selle lubasin oma blogi lukku panna, aga sa tead ju küll, et ma kipun liialdama.

Ma ei ole enam õel, sest muidu juhtub minuga paha-paha.

I’m sorry :/

Muideks, ma suutsin Vanemuises oma prillid ära kaotada (no, keda see küll üllatas praegu?)… ja üles leida. I suck.

“Mida ma sinuga küll peale hakkan?” (kõlas väga veidralt täiskasvanulikult )

“Daamid, head teist adventi… Te näete selles eas välja, et minna balletti vaatama… hõkk…” Aitäh, better not

Igatahes, kui jätta välja mu ebameeldivustunne korrektsetes rõivastes, Steni noomivad tähelepanekud (või küünarnukiga togimised) ja koju libisemine (kingadega ), siis on tänane päev olnud jumalik.

Eile olin oma Mari juures. I just LO-LO-LOOOOVE her. Rääkisin pikad jutud maha. Olen täis energiat, mmm. Issi-emme Mustjõgid olid ka nii nii nii nii nii jumalikult armsad. Oh teid küll

Igatahes. Me käisime Imede ööl ja üritasime Mariga endale kutte sebida. EDUTULT . No, vahtisime seal küll pidevalt lõuglõunas ringi, aga ei miskit… ei võta vedu. Peale selle olid kutid seal kõik nagu ühe vitsaga löödud… lakutud heledas solaariumipeded. Thank you, better not.

Like.. No WAY in hell.

 Tee seda, mis sulle meeldib.

-minamelomaan

Käisin eile kodus ja magasin kella kaheksast õhtul kuni poole seitsmeni hommikul. Ei tunne, et oleksin puhanud. Majanduse töö andis ikka põntsu mu unegraafikule. Nimelt olin pool ööd üleval ja siis hommikuks unustasin äratuse maha võtta. Nii kogunes minu unepagasisse umbes neli tundi und, juhhei. See seletab, miks ma sotsioloogias käitusin nagu lasteaialaps, kellele ei ostetud asja, mida tahetud.

Keset ööd hakkas mu koer allkorrusel haukuma. Õkva kõrvad tahtsid peast kukkuda. Ma ei saanud midagi aru, peale selle, et tabasin ära ema jooksu trepist alla. Mõtlesin, et ju ta tunneb vastutust, sest oli mul palunud varem magama minna ja nüüd kiljub üks segav faktor all mu Une – Mati peale. Nii kuulsin, kuidas kära kandus õue, kuid see ei jäänud vakka. Olen linnas juba harjunud, et pool üheksa hakkab üks hull koer mu akna all märatsema, kuid see, et mu oma koer samamoodi käitub, ajas hinge täis. Sellega lugu veel ei lõppenud! Tuli välja, et vanaema oli me ukse taga käinud, kell 12 öösel! Tal oli halb ja vajas abi – see hirmutas küll une pealt, aga ainult korraks. Masendavalt enesekeskne olen. Ma arvan, et uskusin nägevat und. Mäletan, et emme ütles: MAGA SINA! Nii ma ei teagi, mis tegelikult juhtus.

Hommikul emme seletas, et oli jah olnud nii, nagu ma enesele olin “ettekujutanud”, aga vanaemaga olla kõik korras… nüüdseks.

Appi. Appi. Appi.

Eile kõndisin Supilinnas ja jälgisin inimesi. Mulle tuli vastu üks joobnud vanamees, kelle sarnaseid selles linnajaos on ilmselt rohkem kui üks, kes kõndis lausa tantsiskleval sammul.  Ma hoidsin hammastega plankudest ja seina äärtest kinni, tema aga liugles nagu noor jumal must mööda. Suu vajus lahti. Ma olen kindel, et isegi, KUI TA OLEKS KUKKUNUD, poleks temaga midagi juhtunud. Ma olen märganud, kuidas alkohol lõdvestab su keha ning muudab selle süldilaadseks- nii võid rahus kukkuda, kartmata, et ükski luu su kehas purunema peaks. Eelnev jutt ei käi Riinu kohta, kes kergelt joobes olles ennast igal pool sandiks kukub. Viimane äksident juhtus ma’i-tea-kus ja ma’i-tea-kuidas You go, girl.

Täna hommikul Tartusse sõites kuulasime emmega raadiot. Ma hakkasin mõtlema, et miks toodetakse mainstream’i. Selleks, et klubis oleks midagi “hitihoiatuse” nime all lasta? Kuulsin ka vist tüdrukuid suudleva Kate Perry mingit uut laulu. Oleks siis selle catchy viis või midagi… minu arust oli see sulaselge röövikuokse. Kas mainstream’i laulud on halli massi hümnideks? Ma ei teagi enam. Mõtted läksid nii segi, et ma ei jaganud enam üldse matsu. Mis on üldse mainstream?

Õppejõudude lemmik wikipedia arvab, et

Mainstream is, generally, the common current of thought of the majority. It is a term most often applied in the arts (i.e., music, literature, and performance). This includes:

• something that is ordinary or usual;
• something that is familiar to the masses;
• something that is available to the general public;
• something that has ties to corporate or commercial entities.

As such, the mainstream includes all popular culture, typically disseminated by mass media. The opposite of the mainstream are subcultures, countercultures, cult followings, underground cultures and (in fiction) genre. Additionally, mainstream is sometimes a codeword used for an actual ethnocentric or hegemonic subculture point of view, especially when delivered in a culture war speech.

Ühesõnaga: see, mis meeldib paljudele, on mainstream. Aga on see tagajärg või taotlus? Kuidas hoida laulu nii, et see ei muutuks laiadele massidele vastuvõetavaks? Miks peaks seda üldse tahtma?

Oijah, ei jõua mina sellele kõigele rohkem mõelda. Vähemalt mitte siin. Lendan nüüd Selverisse leiba ostma.

KUS MUST LEIB ON?

Ps. Ma õpin iga päev ühe soome keelse lause ära.

Mikä tuo korvastasi pilkottava juttu on?

-Signe

Kõndisin täna üle silla ja pidin justkui mingit Nindendot mängima, raisk, seda lennukimängu, kus kõik, mis su ees on, pole hävitatav ning sa pead põiklema… sest need “postid” on purunematust materjalist.

Ühesõnaga… ma põiklesin vanakeste turbakasvu kiirusega kõnnaku vahel nagu Greetekene (nimi muutmata) piparkoogimaja otsides. Päris jõhker. Minu arust võiks olla vanakestele  mingi paadisild?! Mingi kanuuliin näiteks? Nii jõuaksid nad ka kiiremini üle ja ei ummistaks üliõpilaste TEED.

-minamelomaan

(ps. hea mõte Kruusele )

Olgu, ma teen seda.

Ei, ma pole blogimist jälle unarusse jätnud(noh, võibolla olen kah), aga mul on olnud väga kiire.

Nimelt ma avastasin,et ma ei kannata alkoholi No, selles mõttes, et ma… põhimõtteliselt… oksendan juba päris tihti Miks seda küll blogisse kirjutada? BIITS MII.

Nädal aega, täpselt, on mul olnud väga tore.

Eelmine esmasp. käisime Liivika pool oma meeletult kaunist plakatit timmimas Jah, see oli jõhkralt suur ja värviline (loe: must valge ) Seejärel sebis missis Sebin-kõike-mis-liigub (loe: Greete) mind ja Mariid Krooksu, kus ta pidi oma sõbraga tassikese teed jooma (loe: siidrit jootma). Istusime seal ja laterdasime (mina muidugi kõige rohkem). LEppisime kokku, et lämme kolmap. pidulasse (Illusiooni). Läksime samuti.

‘ Ärrastel oli ülemeelik tuju, seega kukkus Ringo-Dingo-Robin kõiki kallistama ja… (edasi mõelge ise ) -Tänks selja eest, mees. Iga kord, kui ma teda näen, jäävad mu hinge armid (ta ei oska naistega suhelda… või siis minuga). Igatahes oli nii lõus ja hea ja tore…  Lauri on tantsulõvi, nagu Marii mulle selgitas järgmisel päeval. Siim oli lihtsalt purjus Aga vähemalt sai ta seitse korda targemaks ! (kuhu kaovad Illusiooni laudadelt klaasid?)

Neljap. saime kokku Marii pool. Ma lihtsalt istusin ja kannatasin Robini pilgu all. Tal oli sihuke andestust paluv pilk, samas salakaval naeratus, seega, ma pole päris kindel, kas teda üldse morjendas eelnev õhtu. Eniveeei… istusime seal ja siis läks Siim ära :/ that kinda sucked

aga seejärel on vaja loomulikult hakata alkoholi tarbima ja seda esileedi Mariiga. OI JUMMAL. Läksime siis kõik koos (mina, Siim M, Marii ja hiljem Siimu imekaunis neiu) KRooksu, et seal paar siidrit tinutada … siis oli vaja loomulikult tagasi Marii poole tagasi pöörduda, sest ta ütles, et poistel on alksi. Läksime sinna…tee peale jäi aga lumesõda ning päris sõda. Igatahes, see vaade ehmatas mind poolsurnuks ja … kergelt kardan mõnda inimest. See on õudne, päriselt.

Ok, tagasi Marii juures… Alkoholi, jehhuu, siis on vaja kutte piinata, mille peale üks kutt ütles, et JAHH, ta tuleb meiega jooma… milline rüütel! Igatahes, mõne aja pärast jäi mu esileedi magama, jope peas. See oli nii naljakas

Mina ja Rüütel jätkasime alkoholi sisestamise toimingut üpriski viisaka kiirusega. Äkki olime langenud väga sõbraliku suhtlemise kütkesse. Ei, ärge hakake ette kujutama endale. Tegelikult ma mõistsin, et Robin on täitsa tore tegelane ( kui ta palju joonud pole… sest siis ta teeb mulle paha).

Nii, reedest- pühap. olin kodus. Käisin tädi Annely sünnipäeval. Nii nii nii nii armas kõik oli viimasepeal.

Esmaspäeval polnud midagi vinget mulle pakkuda vist. Peale meeletu koristamise kodus.

AHJAA, istusin oma kalli Kärduga mo pool ja vaatasime telekat. nii hea oli. Selline rahulik õhtu, saime palju rääkida ja… mul on hea meel, et ta mul on.

Seejärel tuli kõike kurja toov teisip. Ah. Valetan. Esmalt tuli üks väga tore noormees Tartosse Käisime jalutamas ja ta ulatas mulle roosa liilia (mida ta küll ise pidi kandma kogu meie jalutuskäigu), kuid see oli nii armas. Seejärel käisime mo pool teed joomas ja telekat vaatamas. Selline positiivne laeng, et appi Aitäh. Taevalik kergelt KÕVIM! 

Seejärel Liisu sünks mo pool. Jee. Mu spordidaame Marii oli kaks lehte jälle kokku õmmelnud ja … kaart oli iseenesest liigagi seksikas . My super sweet 12

Siis tegime veinid lahti n shiid… kerge kontsert minu ja lauritsa poolt. Palju. PAAALJU pilte. Naer. NAer. JUTT. NAER. Laulsime kõik koos ja… nii äge oli Siis siirdusime instituudi peole. (btw, me kinkisime oma Kallile kokteiliraamatu, kust ta on kohustatud meile miljon drinki tegema ) Instituudi peol … well.. see vist on omaette teema, millesse ma süvenen mõnes teises kirjutises.

Igatahes, tänane päev pole hea…

Inglismaa.

-Signe

sellised naised, lihtsalt.

Me otsustasime, et korraldame tüdrukute õhtu… nagu kord ja kohus! TEGIMEGI SEDA.

Läksime Krooksu. Täpsemalt: mina, Greete, Marii, Liisu, Riinu. Greete pidi esimesena lahkuma, sest transport tuli järgi ja Viljandi hõikas. Seega jäime neljakesi.

Niinu:” Kuulge, joome ennast täis!”

Signe:” Ma ei joo.”

TÜDRUKUD:” MISASJASAEIIJOO?”

Liisu:”MA TEEN SULLE HENRY VÄLJA!”

Riinu:” SA ELAD AINULT ÜKS KORD.”

Liisu:” Ma parem ostan süüa… mida? Ma parem SÖÖN raha maha.”

Signe baarmen Mikule:” Palun üks JÄÄTEE.”

Baarmen Mikk: (NAER)

Signe:” Ooookeeei… “

(toksib pin-koodi, võtab jäätee ja hakkab ära minema…)

“PÄRIS HEA MEES OLED, TEAD SEDA?”

(Signe istub kohale ja avastab, et baarmen Mikk on peale mitmekülgsete omaduste ka võlur, sest JÄÄTEE oli muutunud ÕUNAMAHLAKS. Tänks, Mikk, you owe me one)

Latrasime seal suhteliselt kaua ja palju. Avastasin, et olen Riinuga nii sarnane, et APPIH! Rääkisime veel.

Siis küsis Signe (aka mina), et kunas lahkume Zavoodi… kärmelt haarati Henry kaelast ja riided topiti tuhinaga selga.

Maha jäi meist jõhkralt pudeleid täis laud.

Teel Zavoodi… Liisu ja Riinu, mu kaks kangekaelset segast naist, kõndisid keset faking teed. Hallo, naised! Mina ja mu kullake Marii, kõndisime mööda jalakäijate rada ja rääkisime musketäridest.

(Greete, RAISK, MIS MÕTTES MA SPEKTRA OLEN ?! MA ÜTLESIN, et MA TAHAN OLLA TAYLOR- ALKOHOOLIK!)

Selleks ajaks, kui me Zavoodi jõudsime… noo.. Henry veel päris otsas polnud, kuid Riin lükkas viimased tilgad rabava kergusega kõrist alla. Astusime siis selles imeväiksesse ülerahvastatud kohakesse, kus leidsime PEAAEGU vaba laua. Seal istus vaid üks vanemapoolne daam ja rääkis midagi, mille peale ma vaid noogutasin. Eh. Vabandust ? Siis tekkis meil probleem, sest ennist oli see daame end minekule sättinud, kuid nüüd arvas, et on AEG meiega hoopis möllu panna ja LIISUT näppida. HÕHÕÕ. Meile see eriti ei meeldinud.

Seejärel otsustas ülimalt KAINE ja VÄGA OSAV VENE KEELE RÄÄKIJA RIIN, et on AEG SUHTEID KORRALDAMA HAKATA.

Riinu (tõlkes):” Näed, siin on piir ja siin on normaalsuse lõpp… Sina oled siin (näitab kõrgele üle normaalsuse lõpu ja piiri)…”

Naine ei mõistnud sind, Riin, ma ei saa aru, kuidas see võimalik oli.

Seejärel oli aeg tutvuda kahe MArtiniga…

Riinu:” TSÄO, SIIIM.”

Martin-Siim:” Mu nimi on MARTIN!”

Riinu:” OKEI, SIIM… Tsäo.”

Signe Riinule:” TA NIMI ON MARTIN.”

Riinu:” No tule siis tagasi, MARTIN!”

Aplaus

Martin tegi Liisule jõhkralt Varblasi välja… /Varblane koosneb peamiselt viinast ja fariinsuhkrust ja sidrunitest ja…

Naistele see asi meeldis.

Riin ei suutnud loobuda Sipsikutest/ Triibuline jook, milles oli üks kiht 80 strohhi – kui ma juba seda olin kuulnud, siis ma säästsin ennast ülejäänud triibukeste välja mõtlemisega, aga näis, et naistele maitses.

Vähemalt selleks ajaks hakkas kõik neile maitsema juba.

Martin, Tšehhist pärit kutt, pani säänest tantsu, et halb hakkas (mul) . Ei, tegelt oli ta väga vahva, kuigi ta rääkis palju ja väga normaalset inglise keelt… ma olin vist väsinud ja ei võtnud vedu… See-eest sai ta ühe tüdruku numbri, kes oli meie seltskonnas..

KESSE küll olla VÕIS?! (ja kui te pildi järgi arvate, et mina oma telefoninumbrit võõrastele jagan, siis EI.. pildil on ka “varblase” jäänused)

Mingi aeg otsustasime, et… AITAB, koju!

Riin ja Marii läksid hommikut Krooksu tervitama, Signe ja Liisu aga oma kodus ja voodis.

(Liisu, sa oled ikka liiga hull mutt.. poolpaljalt mu akna peal ikka ei lehvitaks but yet i love you )

Ärkasin täna hommikul kell 9, sõin, surin, panin riidesse, surin, lugesin kirja, olin ÕNNELIK, surin, kappasin Taskusse, uni oli, sealt koos Kärduga Raekotta, sealt raamatukokku, rõõmsam olin juba, siis RIINU ühikasse, siis Vanemuise tänavale, siis KOHVIKUSSE, siis kojo, siis koristasin, peksin Liisu voodist üles, pakkisin, koristasin veel, tegin teed, koristasin, rääkisin naisega, pakkisin, laulsin, pakkisin ja seadsin sammud Alecoq’i poole.

Jätsin Liisuga hüvasti, kallistasime veel ja nii kadus õhukeses kilemantlis õbluke tüdruk mu silmapiirilt.

Siis Narva mnt 89 taha, et Stenile ka häid jõule soovida.

Suure ja kiire sammuga emme töö juurde, et Marja tänaval kohata venelast, kes küsis, kas ma vene keelt oskan.

Mina muidugi eitasin (raputasin pead), mis oli juba loll tegu, sest JÄRELIKULT ma midagi saan ju aru…

Siis ta küsis, et kuhu ma lähen… “Ja paidu damoi,” kõlas väga hea venekeelse aktsendiga vastus. Ta päris, kas võib minuga liituda, ma vastasin, et ma ei ela Tartus. Siis küsis ta, et mis mu nimi on … Ma mõtlesin natuke ja vastasin Mari (mai tea miks)… Tere, Mari, mis su telefoninumber on … Mul pole telefoni… Ma olen mage. Igatahes jätsin selle Miša või Maša või Ljoha või Andreiga hüvasti ja lippasin edasi…

Ma palusin veel ühelt tädilt abi, sest ma pole vene keeles teps kõige tugevam… ta kõndis edasi ja ütles, et oska vene keelt.. vahi!!! Ma ütlesin kõva häälega, et KÜLL TARTUKAD ON ABIVALMID.

Mõtle, kui su oma laps mingi Aleksei käpa alla satub… ja mingi suvaline tädi ükskõikselt mööda jalutab. Paha, mis?

SIHUKE NAINE.

Igatahes…

Hakkan JÄLLE kirja lugema.

Sa oled parem kui ükskõik mis sorti šokolaad.

Oled küll.

Signe

Ilusaid pühi!

Teie Signe

Kallis armas ÕS. Siit sulle minu poolt uus sõna.

beibestumis+katk [katku/katku/] = haigus, mis halvab inimese aju ning sunnib teda idiootsustele nagu solaariumiga ülepäevitumine, meigiga liialdamine, pirtsakaks muutumine, vaeste ja üleüldse teistsuguste üle naermine jne.

Ma ei tea, Siim on süüdi, et ma selle sõna leiutasin.

Ma käisin täna teksajahil. Päris lõbus oli. Ostsin teksad ära, kappasin koju, mõtlesin, et eputan veel peegli ees ja… hakkan pükse jalga tõmbama : EI LÄHE. Ma mõtlesin, et mitäs nyt? Vaatasin silti, faking on ju õige suurus, veel number suurem kui tavaliselt. Oh issand, see nuumamine.. aga.. oot.. ma ju alles proovisin seda sama suurust selga ja… fine oli.

Nojah, suurus sildil ja pükste oma… ERINEV. TRALLALLA. Riidesse ja ümber vahetama. Kõige pealt pidin ka Tasku prügikastides tuhnima, et see faking kviitung kätte saada . MA TEADSIN, kui selle ära viskasin, et mul LÄHEB seda vaja, ometigi, mõistus on …

Lõppes kõik õnnelikult. Tüdrukud  leti ääres naersid ja… ma pidin allkirja andma Käisin tiiru oma korteris ka. Prr, külm oli. Nüüd istun kodus ja vaevlen tee mõjude all. (Ma jõin hea une teed, kolm kruusi… siis märkasin, et pakendil oli kirjas, et üle kahe topsi seda juua ei tohi. Juhhei. Kas ma olen 1)loll või 2)loll ?

Igatahes.

Olge armsad.

Piis

(Vanemad magasid täna oma etenduse maha. Issi arvas, et asi hakkas seitsmest ja siis kell viis otsustas vaadata, kas piletid on alles.. olid alles ja ka üpris kasutud, sest etendus algas neljast )

Signe

Mina hakkan presidendiks ja Kärdu minu esileediks. Asi on otsustatud.

Need oleme meie, oleme küll. Meie oleme need, kes pärast kerget ja VIISAKAT alkoholi tarvitamist alatihti kuskil magu tühjendavad (suu kaudu- suu kaudu). (äkki Liivika tahab ka ühineda? Kaarel, äkki ka sina? Seltsis nigu segasem)!

Otsisin siin trenne ja värke. Päris jube. Ei leia üldse mingeid odavaid trenne, kõik on mingi miljon krooni kuus.

 How the fuck should I pay for it?

Natuuras?

Ei, tegelikult pole mu majanduslikolukord veel nii hull midagi, aga lihtsalt, tahaks paljudega koos käia ning kuna paljud elavad ühikas või üürikas, siis kulub palju raha juba niigi elupindade peale. Ühes lauses loendamatu arv stiilivigu ja kordusi, ohjes, eesti keele eksam, siit ma tulen.

oeh.

Hetkeks tekkis mõte, et võiks uurida, paljud trenni tahavad teha, et äkki hakkame kõik koos mingeid trenne tegema. Mina võiksin hiphop/rnb’d teha, kui väga vaja, siis ka aeroobset kickboxi, mõni teine võiks aeroobikat teha ja nii edasi. Üüriksime kuskil mingi saali (väga jube kallis ta ju olla ei saaks, i hope). Ma usun , et paljud tahaksid trenni teha Eeskätt mina ja mu naine Kärt, me usume siiralt, et jumalanna Haljas ja indialanna Greete Võžotški tahaksid ka ühineda. Kuidas saaksin unustada võrkpallur/kivipallur/ujur Liivikatki! I dunno, see on ilmselt väga utoopiline kõik. Ah, eks näis.

(ma tegin täna tantsu, sellest ka idee )

Enivei,

olge armsad ja head.

Signe

Ma lugesin just üht blogi, mis oli niivõrd formaalne ja demagoogiline, et süda läks pahaks. Seejärel ma mõtlesin, et mis õigusega ma nüüd siis nii kohe reageerisin: ta on teistsugune ja mina peaksin hästi teadma, mida tähendab olla erinev.

Aga siiski, ma hakkasin mõtlema, miks eksponeerivad inimesed oma saavutusi või oma “kraami”, mis neid sunnib? Mis mind ennast sunnib aeg-ajalt laulma teiste inimeste ees? Kõige haigem “vabandus” on olnud see, et kõigil on vaja TÄHELEPANU. “Sulle meeldib tähelepanu, ma tean. Sulle meeldib olla tähelepanu keskpunkt.” <- nii ütlevad minule inimesed, kes on :

1) idioodid;

2) ei tea mind absoluutselt;

3) idioodid;

4) mingi väga jõhkra sündroomiga tegelased;

5) KADEDAD, KADEDAD, KADEDAD.

Raske uskuda, aga mulle ei meeldi tähelepanu. Meeldimine võibolla on liiga jõhker sõna selle jaoks. Ütleme, et kui mul oleks valida tähelepanu ja tagasihoidlikkuse vahel, siis mina valiksin teise. Ma EI tükiks üldse esile, kui ma nii vali ja energiline poleks, aga see on puhtalt seetõttu, et selline on mu iseloom. Palju on küsitud, miks ma lauluvõistlustest osa ei võta. Ma ei tea. Ühelt poolt häirib mind kogu võistlemissüsteem; et valitakse välja hetkel kõige paremini laulu esitanud tegelane. Mis mõte üldse võistlemisel on siis? Ma võin tehniliselt väga keerulise laulu laulda, teisalt võib mu konkurent litsuda rong-see-sõitis-tsuhh-tsuhh-tsuhh tasemel laulu ja võibolla kõlada natukene paremini, kui minu lugu seda tegi…. Muidugi hindan ma enda närvikava ka keskmisest nõrgemaks, seda aga mitte kogu aeg! Vahepeal olen ma nagu raudnael, mitte ühtegi värinat, jutt lippab nagu vanamees pärast kolmandat toorest õuna. Ja kui aus olla, siis ma vist kardan kaotada ka,  EGOOOOOOO.

Aitab.

Ma mõtlen juba uuest asjast:

VANA AASTA ÄRASAATMISEST.

See jääb see aasta ilmselt väga viisakaks. Mu vanemad panevad ka rohkem pidu kui mina. Hõhõ. Rannu rahvas on megapassiivne ja mina ei viitsi ka midagi ette võtta, sest viimane kord lõppes minu korraldatud pidu mu jaoks väga halvasti (suvi, telefoni kadumine jne). VAHVA. Kui midagi teha pole, siis istun kodus, vaatan filme ja joon veini. Tapan Siimu oma kirjade ja sõnumitega ära ja… küll tal on minuga vedanud alles !

Enivei, ma taipasin, kuidas aastavahetus on oma tähtsuse kaotanud. Sama oli jõuludega. Ma olen täiesti emotsioonitu, kui neist räägin. Olin õnnelik, et pere oli koos ja.. suur uudis tuli jõulude ajal n shiid. Aga seda öö läbi üleval olemist ja kingituste ootamist ja siirast uskumist, et jõuluvana on olemas… seda pole ja pole ka jõuluaja ootust. Aastavahetus. Mul olid mingid suured ja uhked plaanid, okei, polnud nad midagi nii suured ja uhked, aga mingi sõpradega istumine mõlkus küll meelel. Nüüd vist selgub,e t igaüks siiski otsustas jääda oma liistude(loe: kodukoha) juurde, mis on minu arust kiiduväärt ja õige. Ma mõtlen ise sama. Ja ausalt öeldes ei morjenda see mind. Mkmm. Mitte üldse

Olgu, väike Signe, kes kannatab palaviku ja peavalu all, tõmbab nüüd ennast kerra ja naudib vatiteki soojust.

Olge ilusad.

Signe

Tänan eelmist aastat kogu südamest. Oli hea, oli tore, oli kurb, oli valus, oli kõike, kuid nüüd … nüüd on minu ees tühi noodijoonestik ja minu enda teha on sinna noodid kirja panna.

Soovin head vana-aasta lõppu teile kõigile.

(mõtlesin, et aasta kokkuvõtet ma tegema ei hakka, mis meelde on jäänud, ju on sel siis eriline tähendus mu jaoks … )

Signe

Ma armastan seda laulu. Tõnis Mägi laulis eile saates. Päris mitu korda jõnksatas sõnade juures, ma kartsin hetkeks, et kas vanadus või… mis, aga ma lohutan ennast, et sellisel kuldsel häälel ja inimesel on lubatud vanemaks jääda ning asju unustada. Ma jumaldan Tõnis Mäge. Igat ta liigutust ja häälekõla. Tal on nii eriline hääl. Võimas.

Igatahes.

Laup.-pühap. veetsin oma armsa klassiga Kõverjärve ääres. Päris lõbus, pean mainima, eriti see, kui me Margitiga autos varjusime Lubatud 10ne inimese asemel oli meid 14 ja me margitiga otsustasime kogu ekspeditsiooni päästa, trallalala. JA seda me ka tegime. Käisime kelgutamas, mul on sellest tõestus: suur-suur sininikas mu vasakul kannil, katkine ja sinine põlv ning valus selg. Aga ma ei kahetse. Küll aga kahetsen seda, et miinus kahekümnene kraad mu kurgule mõjus. Paha-paha, kuigi ma armastan külma karget ilma. Inimesed mängisid džumanžit, mis hõlmas endas kaardimängu ja joomist. Nii mõnigi ei suutnud lõpuks ühel jalal seista. Mina olin Marko toetav käsi (ma hoidsin ta jooki, kui tekkis vajadus). Peale selle… mu kelgust jäi alles … mmm… KOLM JUPPI ? Pärast esimest sõitu ja küngast (ai kurja, kui valus see oli !!!!!!!!!!) lõpetas mu kelk ühes jupis eksisteerimise, mis mind ei kurvastanud (oiihh, I’m heartless, so what?), sest nüüd oli meil KAKS juppi, millega mäest alla sõita, nii me ka tegime… mõne aja pärast oli juppe juba kolm ja tuju ülevam kui kunagi varem. Peale selle sain nautida kuningate sõitu mäest alla ehk siis Erle süles, kui too oma uhkete pükstega mäest alla lasi, jumala hea ja pehme oli Ei mingeid künkaid!

Ma magasin Jaagu, Maku, Marku ja Axiga ühes toas. Ax ja Marku rebisid nii, et mul oli valus naerda (mul oli kurk ka valus). Nad on ikka nii toredad. ERiti vahva oli Ax, kes käis akent näppimas kogu aeg, sest “tal oli palav” ja ta “voolab” varsti voodist madratsile, mis maas vedeles… aga ma magasin maas madratsil ju… ja seal oli JAHE kui mitte KÜLM! Seal ma siis hädaldasin Lõpuks jäi minu sõna peale ja aken tehti lahti vaid siis, kui Marko otsustas endast gaase tagumiku kaudu välja lasta. Mingi kummaline kokkulepe jäi ka õhku, et kui sa neid gaase välja lased, siis äratad teised ka üles, et EI MÕNULE üksinda. APPI.

Erle lõhkus saunas peegli ära. See aasta õnneks rohkem midagi katski ei lännu.

Täna viisime oma õpimapid ära, mis leiavad pärast tagastamist tee tulle, ilmselgelt (nali) . Helistasin just emmele ja käskisin tal mulle homseks rohtu tuua. Elu on lill.

Küünlad põlevad, viiruk suitseb ja mina vahin lakke. Keegi armas oli mulle mu lõunauinaku ajal helistanud

Täna hommoku saabus prouane Kärt Peeruheeringas (ise oled süüdi) mintsa, lappisime oma õpimappe veel. Seejärel sammusime juba kolmekesi (Brit tuli ka) Ülikooli, et sellest õnnetusehunnikust lahti saada, mis kaante vahele pandud sai. Anyway, pärast seda läks Brit comarketisse ja mina Kärduga riietejahile. Enne tegime pitstopi Coffe In’is, kus Kärdu omale määnse Kakaokuninga võttis (ma ei naernud, mkmmm, ainult nii palju,e t Kärt käskis mul vait olla ). Seda limpsides läksime kõige pealt Kaubamajja, kust see imetlusväärne ülikaunis ja andekas neiu endale lõnga ostis. ma armastan teda siiralt ja sügavalt Mina lasin enda testriribale uut lemmiklõhna, milleks on DKNY Be delicious (for men) Käisime emmega üks päev poes ja siis nuusutasime seal neid… et issile oleks tarvis midagi head… JA LEIDSIME

Okei, I’m off.

Haige inimene vajab vaikust ja sooja.

Vaikus on hirmus. Vahepeal.

Tsäo.

-Signe

Ma tegin endale just teed. Mõtlesin, et piparmündi tee- jube mõnus. Tahaks nuusutada. Nuusutasingi. Tõmbasin õkva säänse sõõmu ninna endale,e t hoia ja keela. Seejärel ropendasin, sest ninakarvõh kõrbse ä.

-Teie ninakarvadeta ja punase kurguga Signe

Miks ma nii freaking vara üleval olen? Vot sellepärast, et ma läksin eile pärast kinoskäiku Krissuga koju. Mõtlesin,et kodus olen ma alati väga korralik õppija olnud. Nii ka seekord. Väga ränk närv on sees selle emakeeleeksami pärast. Ma pean asja marurahulikult vaatama ja seedima. Ma ju ei märka neid vigu, kurat. Peale emakeele õppisin eile ka majandust (!) . Rather not talk about it

Täna hommikul käisime emmega veterinaaria osakonnas, et loovutada kilekott metssea tükikesega. Selgus, et selles lihas võib olla ussikesi, kuna metssiga on teada-tuntud raipesööja. Head isu, metssealiha-austajad.

Nii pagana naljakas oli seal. Kõik oli steriilne: uksed-aknad ja ka seinad läikisid ja olid VALGED. Ole nagu hullumajas. Peale selle olid kõik arstitädid seal blondid ja peenikesed + silmnähtavalt selle kõige jaoks liiga vanad, kõigil olid lahtised jalanõud, kust paistsid punaseks võõbatud varbaküüned. Zdraztvuite! Esimene reaktsioon, kui me uksest sisse astusime, oli midagi sellist : :O ? Ma ei kuulnud, kas meile isegi tere vastu öeldi, aga põrgu sellega. Huvitav, kui sa tahaksid ka sinna tööle saada, kas nad mõõdaksid mu pihta ja kritiseeriks mu tumedat juuksevärvi ning lakkimata küüsi … Mina kriitikat ei karda, seega SHOOT! 

Miks ma eelistan reguleeritud ülekäike? Aga sellepärast, et seal on ülepääs garanteeritud. Kui ma vahepeal ületan teed seal, kus on ainult vaene sebrakene maas, siis mõnikord pean ma lausa mitu minutit ootama, et üle saada: niivõrd leplikud on meie autojuhid! Eriti fun on asja juures see, et vahepeal on nii, et üks auto laseb üle, tema kõrvalrajal olev auto aga mitte… Ja oht alla jääda on suurem kui suur.

Miks mulle meeldib Supilinn? Vaat seetõttu, et igast majast õhkub oma lugu. Käid ja imetled neid vanu ehitisi, jälgid aknaid, sest tihtilugu on need niivõrd geniaalselt kaunistatud, et… süda lausa ihkab sinna. Näiteks nägin kitarr-lillehoidjat, teisisõnu, kitarr oli katki läinud, selle asemel, et see minema visata, pandi see aknale ja lilled selle sisse. Imetlusväärne. Selline boheemlaslik linnaosa on Tartus. I love it. Eile kõndisin emme juurde rohtude järgi ning nägin, kuidas üks tädikene kükitas. Ma mõtlesin, et … nohh, pole viga, see selline linnaosa ka, et väikese šnapsu võib ju aeg-ajalt lasta, aga eemal terendas üks väike laps koos vanema naisterahvaga. Kõndisin sellest kükitavast naisest nagu muuseas mööda ja nägin, kuidas väikese lapse näole ilmus suur-suur naeratus. Siis mõistsin, et see kükitav naine ei saanud olla keegi teine kui selle väikese lapsekese emme. Te oleksite pidanud nägema seda naeratust, millest õhkus soojust ja armastust.

Miks mulle meeldib Marii blogi? Sest see on nii korralik ja reaalselt naljakas. Mulle meeldib Kärdu blogi, sest see on nii sarkastiline ja naljakas, peale selle täis mingeid imelikke linke ja uudiseid. Miks mulle meeldib Riinu blogi? Sest seee on RIINU blogi. Miks mulle meeldib Greete blogi? Sest nii haigeid jutte juba mujalt ei leia. Miks mulle meeldib Liivika blogi? Sest nii enesekriitilist salvamist näen ma esimest korda. Pluss veel mõned seiklused, mille kirjeldamisel pole ta kitsi Miks mulle meeldis Kaareli blogi? Sest sinna pääses ükskord LIGI (jah, palun kutset).

Mis mõte täna tuli? Kärt ja Riin ja Greete ja Marii, äkki paneks rahad kokku ja hakkaks saiakeste ostukeskust ehitama? Ma võin küpsetada, Kärt võib asju kududa (ma vastan sinu eest, kärdu ), Greete võib mehi sinna ostma sebida, Marii sealjuures sportlasi (ja võib mulle ka köögis abis olla), Riin… Riinu kööki ei laseks Ta võib müügiga tegeleda, sest ta on meil füüsik-matemaatik-joodik. Tänan tähelepanu eest !

Miks mul on valus kõndida? Kelgusõit jättis oma jälje ja seda mu vasakule kannikale. (Keegi oleks nagu spank‘ind )

Hoiame eksamiks pöialt! Ma hoian varbaid, kõrvu ja naba ka. Ma kardan.

Siim, õnne!

-Teie Signe

Am I nuts or just nuts? E. Natukene ehk mõlemat. Greete, sina oled süüdi kõiges. Eile, pärast eksamit, tõmbas Greete mind nurka ja küsis:” kuule, SA Viljandisse ei taha tulla…?” Hetkeks oli mul kergelt , mida ma seal teen … siis meenus üks väikene poisikene, kellel sünnipäev oli. Jah, oli vaja Viljandisse, no, oli vaja Nii viiski tee meid kõige pealt raamatukokku, siis Kaubamajja, seejärel KOJU, kus ma uimerdasin, et siis Greete käest kõne saada, et AHOI, on aeg liikuda. Mina olin ähmi täis ja toppisin suvakad riided kotti (liar, tegelt ma valisin täiega kaua), Henry ja hambahari kaasa ning elu oli lill. Siis lippasin ruttu välja, et taibata, et mu kõrvalmajas elab pornostaar okei, see on mu oma temps juba. Jätkame. Lippasin hobusesammul siis Turusillale, et seal oma inglikesega kohtuda. Selle ingli-staatuse kaotas ta kohe kolmandal sekundil, kui sosistas, et tahab vastu kõndinud Helje Kaldaru sillalt alla lükata. Now, miks sa midagi nii õelat peaksid tegema? See, et majanduseeksam on kurjast… okei… ma saan aru nüüd, miks sa midagi sellist teha tahad.

Igatahes. Jõudsime bussile, kaks piletit Viljandisse ja tagapinki filme vaatama. Ma jõudsin oma filmidega nii kaugele, et jäin pingile kerra tõmbunult magama. Greete oli hoolitsev ja pani oma salli mu pea alla. Ma magasin natuke.

Te EI KUJUTA ETTE, kui ilus väljas oli. ME vaatasime nii, et … silmad punnis. Ilus. Ilus. Ilus. Mingi hetk jõudsime Viljandisse, kus oli miinus tuhat külma. Ootasime Greete vanaisa, kes hakkas Jessust rääkima ja õllest ja… saiakestest Ei, lahe mees!

Siis oli aeg kohtuda Greete emaga, kes oli lihtsalt üks ilusamaid naisi, keda ma näinud olen. Ja ma ei aja pada praegu. Ja siis reedehommikul saabus highlight: “Ma viskaks su emale hapet näkku, (ta on liiga ilus) ” :D:D MA olen valus.

Eniveis. Me laterdasime natuke Greete pool, tegime ennast korda. Tähendab, mina tegin ennast korda Greete õitses ja käperdas oma koera (Ta suudleb oma KOERAGA). Igatahes, Greete kokkas, sest Siim pidi mingil õhtusöögil olema (booooo (N) ) . Greete valmistas imelise õhtusöögi: makaronid erinevate juustude ja munaga. Juhhuu . Ma sõin jäätist . Ja kümme makaroni. Tsirka.

Seejärel lippasime Aita, et seal Greete lemmikteed juua (maasika-kiivi?). See oli imehea. Teel pidin ma loomulikult Henryga tuttavaks saama ja seda ülikiiresti, sest me jõudsime linna ja selle pudeliga ringi käia poleks eriti viisakas, või mis? Seega, larpisin selle ära, sest Greetel oli kurk paistes ja Henry ei tahtnud alla minna (Simmo, kamoooon). Igatahes, ma tundsin, et olin päris shvipsis juba, seega pidin palju teed jooma. Jõime oma tee ära, siis läksime Tegelaste ühtekohta (tuppa?), kus oli tegelasi ikka igat sorti (mõni jalutas Greetele täna vastu ka ) . Sinna pidi ka päevakangelane tulema. Mina hakkasin puhkama ja Greete jõi teed (? whats wrong with you, girl!). Seejärel saabus Siim, kes näitas minu peale näpuga ja oli üllatunud (viisakas poiss ). Siis ta kallistas ja ta oli väga- väga- väga külm. Prrrrr. Istusime seal ning mu kaaslased pidasid vajalikuks tarvitada alkoholi, mis oli väga naljakas, sest minul erilist tahtmist enam polnd. Vaadake, Henryga on nii, et alguses on pidu-pidu-pidu, siis tuleb tahenemine ja mõistmine, et nüüd on VÄSIMUS, lõpuks aga kerge tülpimus ja vedelikupuudus. Nojah, siis pidi Siim loomulikult edasi-tagasi kõndima ja meid kiusama, et mida me joome, lõpuks hakkasin ma siidrit jooma ja Greete teed (???). Siim jõi viskit. Hõhh. HÕHH. HÕÕÕÕHHH. Natuke aega istusime seal ja siis läksime Greete juurde teed (?????????????) jooma. Väljas oli niii kuradi külm. Jõhkralt. Mul olid kõik lihased krambis. Peale selle pidi mõni mees (!) mind hange lükkama ja mina teda ka (tema alustas). Lõpetasime Greete köögilaua taga, kus Siim hakkas oma kõrrega väga jubedaid trikke tegema, Greete hakkas koristama (?) ja mina kuldset šokolaadiraamatut lappama. It sure was a fine night.

“Greete, palun kutsu mulle takso,” ütles väikene poisikene pead köögilauale toetades. Sellega lõppes meie kolme õhtu. Aga mitte meie kahe. Me Greetega hakkasime mingeid vanu pilte vaatama ja mina ronisin Greete kõrvale kogu aeg (sinna, kus tavaliselt on ta koer ). Üsna pea ronisin nari teisele korrusele, et jääda unne. Enne viskas Greete mulle Mart Raudsaare ulmenovelli/jutustuse sarnast asja lugeda. Päris ok oli, kuid inglisekeelne osa lonkas jubedalt oma grammatika jalga. Uni, hea uni.

Hommik. Silmad lahti. Viljandi. Silmad kinni. Silmad pärani lahti. VILJANDI ?????? Aaaa, VILJANDI.

Päris lõbus hommik. Saatsin oma parimale sõbrannale sõnumi: “Tead, ma ärkasin just Viljandis.” “Mida helli sa seal teed?” Ma tulin Viive sünnale Hõhõhõõ. Siis hakkasin Harry Potteri viimast osa lugema ja üsna pea kuulsin Greete kõnelust koeraga. Mõistsin, et lilleke on tärganud (NOOOOT) Uhh, üles ja sööma. Omletti sõime. Eriti naljakas oli see, et Greete pani mulle mingi jõhkralt palju, endale mingi ühe tüki. HAHAHAHA. Aga ma võisin alles jätta! Seda ma ka tegin :$ Jõime teed (? MIDA FAKKI, palju võib?) ja vaatasime fotosid.

Greete kodu on ülimalt sõbralik ja soe, selline hästi mõnus. Ta pere on kadestamistväärt: ühtehoidvad ja lahedad ning seltsivad, kohe näha, et armastavad üksteist, peale selle on Jaadla naised ilusad (bitches!). Greete on tüdruk, kes hoolib oma sõpradest ikka väga palju, ja sõbrad hoolivad ka temast. Ma armastan teda (I’m in love with an alien… hässsstih).

Okei, aeg koer riidesse panna (otsanunnukene mai äss), siis linna, et mina bussi peale saaksin ja Greete teise vanaema juurde.

Okei, ma läksin närvi. Ma istusin bussis. Ei võtnud isegi läpakat välja, sest loodus oli nii ilus. Lihtsalt NII-NII ilus. Vaatasin maalilist maastikku ja Võrtsjärve ja kuulsin, kuidas mingid räppar-gänsta-träna-panomehed mu selja taga laterdasid. Seda tegid nad KÕVA häälega ja kasutasid nii palju roppsõnu, et mu verbaalne mälu täitus päris mitmete uute ja tutikate väljenditega. Ma tahtsin neile haiget teha, aga jõudsin sihtpunkti, kus mind ootas vanaema, soe auto ja üsna pea ka kodu.

Aitäh, Greete

Siim, tänks, et lumme lükkasid, riveeeendžžžž

2009. aastal Viljandit külastanud

-Teie Signe

Mina võrkpallitrennis. Haha. Ma ütleks, et mul on päris hea hüppevõime, kuid ajastus on midagi, mis mul on puudu. Seega peksan trennis palli nii, nagu joppab. Ja joppab halvasti. Mul kohe ei vea. Aga vähemalt saab nalja.

Tulin naabrimehega koju. Me olime Maikel Dzäksonid, nii oma liigutustelt kui ka häälitsustelt.

Tegin pitsat ja sain päris oma särgi: “Signe 18 Rannu”

Juhhei. Päev on hea.

Ps. Ma ei võta miskipärast üldse Siimu kõnesid vastu. See pole nii mõeldud, tegelikult ka. Ma lihtsalt ei kuule või olen kuskil mujal. Igatahes. Tahan küll su häält kuulda, jaa!

-Signe

Majandus, mai äss. Üks osa päevast- klaverimäng. Teine osa päevast- trenn. Nii jõuan ma ammu ihaldatud feilisadamasse. Mõni teist on sellest imeilusast kohast ehk kuulnud? Ei? No, mina kardetavasti saan varsti teada. Ah. Ma ei tea kah. Eks näis, mis saab. Ei viitsi rohkem ette hädaldada Eniveis.

 Hoidke kõva ja armastage inimesi, sest nad on ilusad ja head.

- majandusanalüütik-teadur Signe

Piis.

Ma õppisin. I sure did it. Selge oli see, et materjali lugedes eriti targemaks ei saa. SEega lahendasin hoolega oma ülesandeid. Mis, muideks, olid lõpuks ka väga selged. AGA SIIS. SIIIS!!! Sain ma töö. Alustasin lahendamist. Ja kardetavasti olen läbikukkunud selles ja järeleksam on mu ainuke võimalus. Egas midagi. Tuleb jälle ülesandeid lahendada.

Jäänud on veel sotsioloogiaeksam. Mõtlen, et pean raamatukogust ikka paberkandjalõpiku võtma, hea aeg-ajalt sirvida.

Issi ütles, et ei ole midagi, pea püsti ja edasi. Eile sõnumeeris ka Gert ja lohutas. Aww, how sweet of him.

Aaa, teie kirjaoskamatu Signe sai emakeele-eksami “B”, mis, tõesõna, on minu jaoks väga suur saavutus. VÄGA SUUR! 1. ma olen lohakas ja 2. ma kahtlen endas väga tihti- seda eriti tööde ajal.

Eile käisime tibukestega Krooksus, kust pidin pärast kahte Henryt lahkuma. Mari otsustas, et pole vaja enne süüa ja kannatas selle all, et Henry ta vereringele hästi mõjuma hakkas. Lõpuks jäi ta lauale magama Talle nii meeldisid mu tüdrukud (ära solvu, Allar ). Riin proovis ammuigatsetud “Tartu vaimu” ära, mis maitses ülihää, minu arust. Seal sees oli absinti ja mahla ja mingeid kangeid alkohole veel. Hei, see oleks nagu Riinu dream come true. xD

Ega koduteel saa vaiki olla, ma vist helistasin Siimule xD Ülla-ülla. “Sa oled vist purjus,” arvas Siim. `VIST? Ma jõin tee peal veel ühte Henryt, samal ajal, kui Mari ühte punkti horisondis vaadates edasi lippas. Igatahes, jõudsime koju. Enne kodu pidi Mari põõsasse minema,s est arvas, et kohe tuleb rops. Aga ei tulnd. Koju jõudes vajus ta voodisse ja sinna ta jäi hommikuni. Mina sundisin Siimu msni. Ma ei tea, kas ta ise teab, kuidas ta hääl kõlas. Selles oli segunenud kerge pilge, naer, iroonia. HAHAHAHA. MA faking teen sulle tagasi veel.

Ma üritan üle olla oma eilsest failist majandusvaldkonnas ning tõesti pea püsti sotsioloogiat õppida ( Yeah, riiiiight! )

Olge mõnusad, sest tegelikult kõige hullem, mis sinuga juhtuda saab, on see, et sa sured ära.

Live for the moment.

Peace

-Signe

Ütlesin just issile, et ma ajan hullujuttu.

-”Hullujuttu peabki ajama, et oleks unistusi ja oleks mille poole püüelda.”

Seda ütles minu issi minule just praegu, tegi pai ja läks ära magama.

Kas ta pole mitte kõige parem?

(onküll.)

-Signe

Eriti kui sulle jõllitab vastu 51 küsimust sotsioloogia teemal ning need, raisad, nii spetsiifilised on. Nüüd on aeg neil, kes said selles “A” või “Õ” või “K” öelda, et polnud hullu ju midagi, vaat, et isegi LIHTNE õkva OLSE! Eee, kui ma oskaks hetkel kirjeldada seda sireeni või häält, mis kostub ”Rooside sõjas” siis, kui keegi on valesti vastanud või korranud eelmist öeldut, siis ma seda ka TEEKSIN ja ei lõpetaks ENNE, kui mu vastasel oleksid kõrvakiled katki nagu prostituudi sukad. Punkt. Aga tegelikult olen ma ka megapettunud ja kurb, sest kui majandus mulle midagi suurt ei tähendanud (HELLO, SEE OLI MAJANDUS- arvutamine- ma ei OSKA arvutada, eriti), siis sotsioloogia on ajakirjanduses tähtis. Seda on vaja osata. Eilne töö näitas, et mul on veel kuradi palju õppida. Ülikool, raisk.

Eriti lõbus oli see, et istusime Liivika ja Greetega kõige tagumisse pinki, kust meid minema kupatati. See õõnestas juba jalgealust, sest ma istusin hoopis ettepinki ning olin kullipilgu all kogu aeg. Stress tekkis. Rääkimata mu arvukatest sõjahüüetest üle terve audika. Khm.

“Did you just say my name, asswipe…”

Siis, oh joy, kõndisime Greetega (liivika lahkus meist) Kaubamaja juurde, kus pidi meid ootama prints valgel hobusel. Esiteks polnud valge hobune eriti valge ega prints ka eriti prints. Ghetoräppar on printsist suht kauge. Yet, there is something…

Igatahes, resideerusime haige Marii juures, kes ei tundnudki väga tõbine olevat. (Ilmselgelt tänu viinasokkidele). Seoses viinasokkidega tuli meil idee… et teeme viinasokid ja lämme peole. Samal ajal, kui teised seda kibedat ollust kurgust alla ajavad, nadime meie viinasokkide mõju ilma, et peaksime nägu krimpsutama. Mida rohkem liigud, seda rohkem oled sa purjus. /Geniaalsed, or what?/. Sõime kala, mille valmistas Elen-Greete. Jumalik (eriti juust). Siis kupatasin Siimu endaga Kaubamajja, kus emme riideid selga proovis. Siim teenis ära kohe plusspunktid, kui ütles, et mu emale sobib müts, mis mu EMALE endale ka VÄGA meeldis. Mina olin otsekohene ja ütlesin,et mulle ei meeldi. KAs mind kuulati? EI! Siis kõndisime tagasi Marii juurde ja ma kannatasin kõhuvalu all, mille põhjustajaks oli ilmselt Greete valmistatud kala, kes oli tapetud mingi mürgiga ilmselt. Ai, kui valus oli.

Õhtu möödus Kärduga filme vaadates, rääkides, teed juues ja küpsiseid süües. Nii hea oli. Vaatasime “Fred Clause’i”, mis on suhteliselt naiivne ja ammuteada süžeega, kuid samas, olgem ausad, küllaltki naljakas ning kergesti mõistetav. Täispunkte ei annaks, kuid meile piisas, et muuda õhtu lõbusaks.

Kärt kudus eile beebiroosasid sokke. No anna minna. Ma heegeldasin kaks salli ja andsin sõna, et ma ei võta iial enam kudumist-heegeldamist ette.  Samas on Kärdu terve Eestimaa oma käpikute-sokkidega ära varustanud. Ma ei kannata võrdlust ilmselt.

Riinul oli EILE SÜNNIPÄEV.

Musumopsik, afiseljakolmaskarv on sinu, palju õnne.

-Signe

Ma hakkasin täna mõtlema, et mis maitsega võiks olla veri. Ma pean silmas seda konkreetset punast vedelikku, mis voolab välja siis, kui terav raamatuleht su näpule pika kriipsu on vedanud. Ma mäletan, et vanaisa käskis ALATI haavahakatise vastu oma huuli suruda ja nii hoida. Siiski, ma ei mäleta, kuidas maitses huultelt keelele kogunenud veri. Päriselt. Miks ma üldse tahaksin teada? Ei, see polnud mina, kes küsis ühel saidil, et kust INIMVERD osta SAAKS. Mind lihtsalt paelub see hetk, kui vampiirikihvad filmides  ihusse tungivad. Sa näed, kuidas kaks teravat valget kihva erilise kergusega nahast läbi raksatavad ja juba ongi terve suu haaval ning vampiiri suunurgast jookseb veel natuke rubiinpunast verd mööda lõuga alla. Lugesin ”Intervjuu vampiiriga” läbi ja sellest on mul ilmselt kerge mõjutus. Mulle öeldi, et see pole hea raamat, et film olla parem. Ma tean, et ma kipun PIDEVALT vastu vaidlema, kuid siinkohal mõtlen ma seda äärmiselt tõsiselt, et mulle raamat rohkem meeldis.

Ma nägin täna üht kummalist tõsieluseriaali “Death Diaries” (ma usun siiralt, et nii kõlas selle pealkiri). Ma jõudsin õnneks ainult lõppu vaadata, kus räägiti ühest mehest, kellel oli olnud mingi ajulõikus. Edasine lugu baseerus sellel, et ta naine KADUS ära. Lihtsalt kadus ära. Algatati juurdlus. Uuriti ka perekonna restorani. Kõik oli nullis. Kogu juurdlus. Ühel päeval otsustasid uurijad meest veel korra üle kuulata. Mees jalutas restost just valge kastiga välja, heitis korravalvuritele pilgu ja jalutas närviliselt prügikastiteni. Igatahes kutsus politsei härra restokööki. Sinna astudes kirjeldas üks politseinik, et köök oli täis inimliha kõrbehaisu.

Kust ta aga teab, kuidas LÕHNAB inimliha? “Well, ma olen olnud 17 aastat politseis, ma olen olnud kõrval, kui inimesed autosse sisse põlevad või kui gaasiga mingi õnnetus on juhtunud…” Piisav argument mu jaoks.

Lõpuks tuli välja, et mees kannatas oma väidete kohaselt hallutsinatsioonide all ja et see, kellele ta ära mõrvas oli SAATAN. Nice way to think about your wife, dude!

Peale selle nägin täna ka Marilyn Monroe dokumentaali. Päris õudne elu oli tal. Kas teadsid, et ta kannatas unepaanika all? See on midagi sellist, et karjub öösiti ilma, et ise seda teaks. Siis oli tal insomnia, mida paljud mu kursakaaslased juba oma kogumuste põhjal võivad lahti seletada.

Tänase jutu eesmärgiks polnud tekitada ettekujutust, et olen ränk vampiir või muud sellist. Lihtsalt, täna oli selline tuju.

-Signe

Heh, istun siin ja vahin lage (aka ekraani). Viimased päevad sisaldasid endas jõhkralt emotsioone. Reedel saabusin Tartusse, et avastada, kui “korras” mu kodu on. Seejärel kiire sättimine ning jooks bussijaama, sest mu härra jõudis siia. Seal ta siis seisis, ühes käes kitarr, seljas suur-suur kott ning üle õla üks kott ning kätte mahtus veel ka kott kingade-tossudega, lisaks oli tal väike kott, mis rippus kaelas, nagu oleks sellest vähe, oli tema kottides veel kaks kotti. Whäo. Isegi mul pole nii palju asju. Seadsime sammud koju, et teel veel kakelda, naerda, komistada, libastuda ja veel naerda.

Mulle meeldis see, kui Siim öösel pannkooke sõi ja… ütles: ” HAKKAME JOOMA!?” Eee. Mida? Seejärel arvas ta, et kreem=glasuur ning kattis mind julma kihiga, et naerdes seda mööda mu selga laiali ajada. Senikaua, kuni see imendus, vedelesin kõhuli, silmad poolkinni.

Laupäeval oli muusikaliproov. Kooriga. Õhtul veel solistidega ka. Te ei mõista, kui palju sai seal naerda, sest teid polnd. Aga ma ütlen ausalt. Kohati ületas see normaalsuse piiri Laulda sai kõvasti, Elo on väga nõudlik- täpselt nagu mulle meeldib.

Saabusin koju, olin meeldivalt üllatunud, sest toad olid korras ja Siim käis väljas jalutamas. Tubli oled, kiisu. Üks filmiõhtu, tusane Signe, hea une tee ja sügav-sügav uni.

Pühap. ärkasin üles, tegin teed, sõin pisut ja kappasin jälle proovi. Hingeldasime ja laulsime hääli lahti. Suurepärane.

Tulin koju, et märgata, kuidas mu härra lihtsalt vedeles. See pole faking võimalik, et üks kutt terve päeva maha magab. Kuna proov nõudis äärmiselt palju nii aega kui ka närve, siis olin mõrus tujus. Kappasin mööda elamist ringi, pildusin asju, koristasin ja paugutasin uksi (piltlikult). Hakkasin maalima ning üsna pea ka rahunesin . Siim tegi mulle teed ja elu tundus jälle palju ilusam.

Seejärel oli üks tõsine jutuajamine, mis võibolla ehk oli isegi vajalik.

Hiljem hakkas Siim mind kiusama ning ma sain juba mai-tea-mitmes kord selle päeva jooksul haiget. Ta kohe oskab!

Mul on kõige ilusam bäkkraund desktopil!

Täna lähen ära Randu. Päris mitmeks päevaks. Mulle kulub natuke rahu ja üksindust nüüd ära. Pole harjunud, you know.

Pink – Leave Me Alone (I’m Lonely)

Mulle nii meeldib Pink. Eriti tema pohuistlik käitumine. Miks meid nii huvitab, mida inimesed arvavad? Miks me tunneme vajadust ennast ideaalsetena näidata? Hõhh. Mina oma sotsioloogia koha pealt: bingo pole mulle kunagi õnne toonud ega hakka seda ka ilmselt tegema (Jaadla, 2009). Olen nõus ja kannatan tagajärgede all. Siiski. 

Siiralt teie

-Signe

Kas sinu sotsiaalne taust määrab ära sinu tuleviku ? Sinu sõbrad? Sinu joomisharjumused?

Nii igatahes tundub. Vähemalt tundub hetkel, sest üks Rannu tüdruk oli mind oma orksi sõprade hulka lisanud. See nüüd küll eriti tark tegu polnud: ma lihtsalt ei tea sind ju. Ja ükskõik, kui labaselt ma ka ei kõlaks: see nimekiri seal pole risustamiseks. Juhtusin ta pilte sirvima ja… missugused moeröögatused mulle sealt vastu vaatasid, rääkimata seltskonnast. Täitsa kurb hakkas, kui meenutasin, mis pundiga mina oma noorusaastatest viimast võtsin (ja millise pundiga ma seda hetkel teen… ning millise pundiga 40ne aasta pärast…) . Me olime kuidagi … nii hästi kasvatatud või rafineeritud? Ma ei oskagi seda seletada. Me lihtsalt olime. Me käisime normaalselt (värviliselt, khm) riides, meie soengud pärinesid professionaalse juuksuri käe alt, me ei liialdanud meigiga… nüüd juhtusid mu silme ette pildid, kus kõik olid üleni MUSTAS, soengud = MUSTAD juuksed ja PUNASEKS võõbatud juuksejuured, musta pliiatsiga ümbritsetud silmad, katkised (väga katkised) teksad. Oleks veel, et Tanel Padari katkised teksad, aga need teksad on ikka… mmm.. maitsetult katki ? Ma mõistan. Ma saan aru, kui keegi praegu vihastus ja mind üleolevaks peab või hakkab süüdistama, et ma ei tea, mis on vaesus ja nii edasi. Kuidas aga saab nende puhul vaesusest rääkida, kui nende kottides karjuvad satanistlikke loosungeid ultramoodsed telefonid; kui nad käivad rohkem mööda Eestimaad ringi, kui mina olen seda viimase nelja aasta jooksul teinud; kui nad käivad pubides söömas-joomas. Ei, asi on selles, KUHU sa oma raha paigutad ning andke andeks, urbantelefonid on minu jaoks üldse väga viimane asi, millega oma kuuluvust mingisse klassi näidata, sellega lausa eputada. Mis järgmiseks? Hakkad iga päev limusiiniga kooli sõitma, pargid üle viie parkimiskoha, otse kooli taha, kus parkimistasu kõige soolasem on, ja lähed rahuliku südamega kooli, teed veel näo, nagu kahetuhandene arve on igapäevane nähtus? Siis, luba, et ma ütlen: “Sa oled veel rängem kui feil.”

Mis toimub meie liikluses? Püha taevas. Nii palju surnuid. NII PALJU! Lööd postimees.ee hommikul lahti ja hopsti, silme ette rullub viimase hetke õnnetused, natukese aja pärast ka surnute arv. Süda jätab lööke vahele. Elva noored, kellest uudistes räägiti, lisaks veel noor korvpalli täht ja veel paljud teisedki, kelle keha kannatas mitmesuguste löökide-hoopide all, kuni hing enam valule vastu ei pidanud ja kehast lahku pidi minema. Kõige vastikum on kuulata, kuidas nende kohta räägitakse nii palju head… aga miks seda ei tehta siis, kui inimesed elus on? MIKS? Ma otsustasin, et tänasest ma kiidan inimesi rohkem ja ütlen välja, mida ma arvan. Valus on mõelda, et sa lähed, ilma, et teaksid, kuidas ma sinust arvan.

Paha on uudiseid vaadata ja lugeda. Paha. Loobun paariks päevaks sellest, ilmselt.

Olge tugevad

Signe

Ma olen nõus Kärdiga, et pärast surma kellegi suunas (vabandust väga) paska loopida on täielik debiilsus.

Ja, Kaarel, kas nii peabki? Et lihtsalt, keegi sureb ja sina elad võimsalt sama rõõmsalt edasi? Ei! EI SAA. Mingi aeg kulub siiski mõistmiseks, et sa ei näe enam teda. Temast jäävad ainult mälestused maha. Usu mind, sa pole ainuke, kes on lähedasi kaotanud. Minu puhul võib ikka mitmuses rääkida. Elu on elamiseks? Jah, on küll! Aga kui sult võetakse elu, mida elada, mida sa siis teed? Siis sa sured ja sinu eksistents lakkab. Päris jube on mõelda, et sa lahkud ning näed, et sa ei muutnud siin maailmas midagi: keegi ei jää sind igatsema või… äkki kedagi isegi ei mõjuta su surm.

Sina võid nii elada, mina sedasi ei saa.

Mina igatsen ja mõtlen oma kadunud lähedastele. Call me stupid or what so ever. Jah, elust tuleb rõõmu tunda ja ma ka teen seda, kuid et tunda tõelist õnne, pead läbi käima ka jubeda kadalipu. Nii ongi õige.

Ma tahan teistele meelde jääda ja midagi muuta.

Anyways

Olge armsad, ma lippan proovi.

Signe

Kanal2 näitab praegu mingit eriti oldschool seriaali, mille peategelane on Chuck Norrise nõrgem variant. Nüüd on seal mingi romantiline hetk. Ma vihkan, kui sellel ajal hakkab saksofon mängima, see on niii kuradi LAME lihtsalt, et appi. EI, ma jumaldan saksi, aga selline oldschoolstiilis pole minu teema lihtsalt. Pilt rikub nii palju ära !

Käisin täna emme juures süüa toomas. Vaatasin juba valmis, et kus ma jooksmas hakkan käima, kui lumi ja vesi taanduma hakkavad. Pole eriti tuju mööda lirtsuvaid kõnniteid siblida.

Ma mõtlesin, et trenn kuluks mulle ära, seega poolsörkisin emme töö juurde. See teekond sisaldas ka ühte jõhkrat tõusu ja ühte jõhkrat TREPPI, kust ma täie kimaga üles panin. MA hingeldasin ainult veidike. Nii treenitud on see tsikk siin. Hahaha.

Pidin issiga esmaspäevast trennis käima hakkama. Senikaua kogun rasva. Luban, et niipea, kui kook otsa saab, hakkan normaalselt toituma . Hetkel on see kook lihtsalt liiga kuradi hea, et seda mitte süüa.

Aga … loodetavasti käib salvestamine ruttu ja pääsen emmega ära koju

Loodan siiralt ja südamest.

Teie Signe

(miisu ist meine)

Kas tõesti halastas ülikooli peajumal Hindepanija seekord ja pani mulle “A” sotsiaalteadustes ja peaaegu maksimumpunktid essee eest? Te ei kujuta ette, kui õnnelik ma olen. Nagu oleks esimest korda vanillijäätist šokolaaditükkidega söönud. Fo’real! Ma mõtlesin juba, et kas tõesti olen ennast ülehinnanud ja pean end targemaks, kui ma tegelikult olen. Ausalt öeldes, ma ei pea ennast üldse targaks. Ma pigem eelistan kasutada sõna “mõistev”. Loodetavasti ma seda ka olen.

LÕPUKS OMETI midagi HEAD ka ülikooli suhtes. Ma hakkasin juba lootust kaotama, kui viimased tööd alla minu taset hinde said. No, kuulge… ma peaaegu sain ataki, kui “C” sain, siis tuli aga majanduse “E”(millega ma olen tegelikult rahul, thank you), veel hullem oli siis, kui sotsioloogia “D” sain ja avastasin, et “C’st” jäi puudu punkt või kaks. Aga seevastu rõõmustas mind emakeele-eksami “B” (mu blogi lugedes ei usuks ma isegi, et nii kõrge hinde sain).

Vahepeal lihtsalt peab s*tasti minema, et tunda täit rõõmu.

PS. ma nikastasin vist selja praegu, sest seda “A’d” nähes jooksin ma mööda majaseinu üles-alla ja kiljusin.

I love University. For now.

Teie õnnelik ja käheda häälega Signerdis, Ullalalalla, täna peab võtma selle peale.

 :D

Eile oli Maidu sünnipäevapidu. Läksin tipa-tapa sinna ja pärast jalutasin naabrimehega koju ka.

Tantsisime eesti kuldsete ja tolmukorra all olevate laulude järgi. Vahepeal ma ehmatasin ära, sest mina ei teadnud neid laule, samas, teised laulsid kaasa. Aga see selleks. Rääkisin oma neidudega. Jõin veini ja palju muud. Kallistasin sünnipäevapoissi, olin kiusamisobjektiks, mängisin piljardit, milles, selgus, olen halb. sport on sport.

Seejärel jõudis kätte aeg, kui Tõnu tahtis koju minna. Havi käsul… Tipatapa üle soo. Tõnu astus mingisse ojja, mis lõhnas VÄGA halvasti Ei, tee peal sai kõvasti nalja. Saatsime Heleni ära koju ning Andu läks ka minema. Siis kõndisime kahekesi mööda pikka kruusateed, näod punaseks külmunud ja jutt jooksmas. Enivei, jätsime hüvasti Tõnu teeotsas ja siis kappasin mina koju… Käsi kõrva juurde ära jäätunud ning telefon valimas jälle neid samu numbreid, mida ta viimasel ajal võrdlemisi tihti valib. Igatahes. Jõudsin koju, pea veiniuimas ja tekk üle pea. Viimased sõnumid on vaja laiali saata ja… UNI.

Hommikul ärkasin ja imestasin, et olla on hea. Hääl küll oli pisut kähe ning kurk kipi, kuid milleks siis TEE mõeldud on. Hakkasin seda larpima ja mõne aja pärast märkasin, et mu telefonile oli helistatud ja sõnumeeritud. Okou. SALVESTAMINE käis. MINA OLIN RANNUS aka rohkem kui tunniaja kaugusel. Raisk? Ruttu riidesse ja emmet anuma, et ta mind Elvasse viiks. Õnneks ta seda ka tegi ja ma jõudsin Tartusse. Kimasin Reiniku juurest täie kimaga Ajakirjanduse ja suhtekorralduse instituudi juurde, kus meil proov pidi olema. Käisin terve ülikooli läbi. Leidsin ka ühe kooriproovi, kuhu ma sisse üritasin sulanduda. Istusin ja kuulsin, kuidas nad “Mutionu” laulu laulsid. I was like WTF? Miks te seda laulate?! Siis vaatasin, et need pole küll need inimesed, kellega ma tavaliselt laulan. Selgus, et ma olin mingi Loodusasjanduste kooriproovis. Kas ma tundsin ennast a) jobuna või b) jobuna? Mul oli nii piinlik, kui ma endale mantli jälle selga ajasin. Otsustasin, et lõpetan oma otsingud kõige püha nimel ja helistan Elole. Ta juhatas mind natuke teise kohta ehk siis teisse majja üldse. Valus. Sinna ma saabusin ja irnusin ja hakkasin kohe laulma. Üsna pea olin omas elemendis jälle tagasi ning hilinemine oli maha vaikitud.

Raibert, kus sain irnuda täna kooris. Ma ei tea, meil on sihuksed klounid seal, et andke andeks.

Nüüd olen jälle kodus Vaikselt hakkab soojem juba. Alles oli nii kuradi külm.

Muideks. Ma nautisin täiega bussisõitu täna. Nii-nii ilus on väljas. Appi. Ma lihtsalt vaatasin, kuidas lumi sillerdas ja kuulasin üht väga-väga ilusat lugu nimega “Then You Look At Me” By Miss Celine Dion (natuke the love guru’t siia). Ja mõtlesin. (Mulle meeldib see laul 02:40st alates )

Ma ei tea, kas ma julgen rõõmus olla, sest mõne aja pärast tuleb jälle crash, aga nii ei saagi õnnelik olla, kui ma kogu aeg kardan.

… and you say you see when you look at me the reason you love life so…
…though lost I have been I find love again…
And life just keeps on running

-Signe

Taevas on sinine. Lillad pilved peidavad seda edutult. Ilus. Lumi on hallikas-sinine ning päike punane.

Kodus on hea.

Mari juures oli nii mõnus. I just love her and her papa and her mom.

Ma teen sauna. Naudin olemist. Päris soe on siin. Missiis, et alles kisasin, et PALAV ON.

Ma tahan lihtsalt puhata.

Tahaks oma Mari juurde tagasi, kuid ka nii on päris hea.

PS. ma nägin eile mingi kahte tibi, kes käisid lühikeste pükste-seelikutega ning nende lakk-kingad ulatusid poolde kintsu. Ma pidin oksele hakkama. Sellegi poolest turtsatasin neile viisakalt näkku naerda. Ma olen ikkagi täiskasvanud inimene! Edu tulevikus, kui lapsesaamisisu tekib.

Teie Signe

Tänane päev algas minu jaoks nagu iga teinegi päev.

Kuid päeva teisel poolel võttis pöörde.

Kallis Helen, ole tubli ja tugev.

-Signe

Tänane öö möödus lage vahtides ja mõeldes. Üritasin isegi raamatut lugeda, ent olin selleks liiga väsinud. Kuulsin eile õhtul kohutavaid uudiseid ja selle kõige peale kukkusin ma trepist alla. Lootes mõtteid mujale saada, vaatasin telekat ligikaudu viis minutit. Läksin seejärel voodisse vähkrema. Nii palju erinevaid mälestusi tuli pähe ja lubadused ja…

Ettearvamatu on iga järgnev tund, minut või isegi sekund.

Klaverisõltlasest Signe

Mis on see, mis turgutab meie halle ajurakke tööle ning sunnib neid üles korjama juba toimunud sündmusi, mis meie mällu on jäänud. Need ajurakud toovad meie teadvusesse juba tuntud tunded või juba nähtud pildid.

Mõistsin täna, et üheks selliseks teguriks on lõhn. Ma seisin köögis kapi juures ning avasin selle ukse. Näkku lendas kaneelipahvakas. Meelde tulid jõulud ahjuõunte ja tiba kaneeliga. Järgmisel hetkel emme tehtud ahjusoojad kaneelisaiakesed, sellised suhkrust pärlendavad. Ja need ajad, kui ma ei muretsenud kodutööde pärast, mida õpetajale esitada, sest ma polnud veel kooliealinegi.

Teine ehmatus täna oli siis, kui pannkooke küpsetasin. Suvi. Suvi ning sõbrad. Imeõhukesed krõbedad pannkoogid toormoosiga, sääsed, kuplas jalad-käed, naer, grill. Kui ma suutsin ennast üles äratada sellest retkest minevikku, selgus, et pannkook oli saanud natuke liiga palju tulist panni tunda.

Siis tuli emme saunast, kandes endaga mõnusat hõngu. Sellist imalat. Teate ju küll saunalõhna. Tuli meelde see aeg, kui vana saun asetses seal, kus praegu on uus koridor ja sahver. Kuidas vanaemaga ikka ja jälle saunas käisime ja mina ta selga karmi nuustikuga pidin nühkima. Ja seda, kuidas ma nägin esimest korda ta armi. Tal eemaldati emakas.

Mind äratas krõbe hääl: emme pani juuksevahtu oma soengusse. Üles lõi see lõhn… See lõhn, mis on nii tuttav, aga ometi ma ei mõelnud välja, kus ma seda tundud olen… Ja nii ma nüüd mõtlengi… ja mõtlen… ja mõtlen…

-Teie Signe

Jah, ma tegin endal JÄLLE margi täis. Suurepärane õnnestumine esimese hommiku kohta Ülikoolis ja uue aine esimesel loengul. Jah, ma jälle hüppasin ning JAH, ma jälle tekitasin liiga rämedat kära ning jah.. inimesed ohkasid ümberringi ja tekitasid õhkkonna, nagu ma oleksin just Nagasaki purustanud.

Signe, jehhu.

Word!

Istun Aune Pasti loengus ja imetlen. Ta on julge. Ma ei kujuta ette, mitu korda ta on maininud juba, et teda peetakse Eesti parimaks suhtekorraldajaks. Enesekindel naine. Suhtekorraldus on suhteliselt keeruline värk. Kunagi ei tea, kuidas käituda tuleb ja milline käitumine parima mulje jätab.

Enivei, ma keskendun nüüd.

Signe

Mul on lõppemas jälle üks vampiiri-teemaline raamat. Ma ei tea, kas selline kiindumus raamatutegelastesse on normaalne, nagu mul praegu on. Mul on peas tekkinud isesugused tegelaskujud, kes käituvad tegelikult juba loetud mustrit arvesse võttes. Ka välimuselt pole nad filmikangelastega eriti üks-ühele. Tüdruk eriti.

Istusin täna hommikupooliku klaver-süntesaatori taga ning mängisin Greete soovilugu “Bella’s Lullaby”. Ma joon teed reeglina koos teelehtedega. Ma armastan, kui mu tee kogub mõrut maitset.

Ma jooksin täna koju. Poolvihasena. Kuulasin Twilighti soundtrack’i ja see on JUMALIK! Ma kuulasin sõnu. Ning seda, kuidas kogu laul esitatud oli. Ma nägin ennast kaasa karjumas ja mosh’imas. Nii raske on olla tsiviliseeritud, kui sa tunned, et ei suuda enam sirge selja ning laialt naeratava lõustaga ringi käia. Kui ma olen koos oma kullakestega, siis kaob kogu raskus mu hingest ning õlult. Ma suudan naerda. Kui kõnnin koju, libisevad mõtted heaolumäelt alla mõtete- ja masenduseorgu.

Olgu. Ma loodan siiralt, et muusika pani mind nii rängalt mõtlema ning arutlema, sest muidu peaks kõik enam-vähem normaalses seisus olema. Või mitte?

Liar – Rains

Väljas on imekaunis.

Teie Signe

Naljakas. Tahaksin öelda, et tegemist on jubeda kommertspühaga, mis ei vääri rahakotisuu avamist. Ma ei saa seda öelda. Esiteks juba seetõttu, et ma pole piisavalt võimekas seda väitma. Ma ei mäletanud hommikul, mis päevaga tegu oli. Poole päeva pealt selgus Rannu hüpermarketit külastades, et Valentiinipäev on purustanud kõik negatiivsed kuulujutud majandussurutisest sellega, et paljud tooted on sõbraliku hinnaga. Vahi, kes nüüd sõbraks hakkas! Sellega seoses meenus mulle, et tühipaljas laupäev pole kõigest tühipaljas laupäev. Oli sõbrapäev! Siim kinkis mulle suure kimbu roose, mis mind hingetuks võtsid- need olid imeilusad. Mis edasi? Keset päeva mõtlesin, et saadan paarile kallimale sõnumi (siinkohal vabandan nende ees, kelleni mu sõnumid ei jõudnud, mul läks poole peal meelest, kellele ma mida saatnud olin). Ma ei tundnud seda õnne ja rõõmu, mida ma kümme aastat tagasi  tundsin… kuidagi tühiseks on muutunud see sõbrapäeva- tähendus mu jaoks. Teisalt jällegi, ma tahan, et mu sõbrad teaksid, et ma nende peale mõtlen sellel tühisel osta-müü-vaheta päeval… mis sellest, et sõbrapäev on üle paisutatud… ma ikkagi mõtlen. Ja nad ilmselt juba teavad ka, et ma neid armastan ja väärtustan. Seega, the hell with it… mõned lühikesed sõnumilaadsed mõttevälgatused tuli laiali saata. LIHTSALT TULI!

Ma võin ju öelda, et sõbrapäev ei tekita minus juba ammu mingeid emotsioone, mõnel ei tekita sünnipäev ka…

Miks me kingime sünnipäevadel inimestele kingitusi? Sõbrapäeval kingitud asju peame aga reklaamiohverdusteks.

Miks me sünnipäeva peame? Sest see on tähtsam? Miks ma peaksin endale iga aasta meelde tuletama, et olen tuhande mikrokortsukese võrra rikkam? Ma võiks pipilikult sünnipäeva pidada…

Seega… ma ei tea, kas ma jõuan sinna, kuhu ma plaanisin jõuda, aga… ma üritan.

Jah, sõbrapäev on muutunud kommertsiks. Nõustun. AGA! Aga ainult nende jaoks, kes stamp-tooteid ostavad ja loodavad, et äkki keegi kingib neile ka kilo komme. Minu jaoks on see üks ilus päev, mil sõpru kallistada ja neid oma tobedate sõnumitega tüüdata (ja ma ei mõtle siin LUULETUSI, millest õhk paks on, vaid pigem selliseid lühikesi ja konkreetseid)… MA armastan seda, kui saan mõelda, mida ma sõpradele see aasta teen… Käsitööd kingin neile, vot! Ma ei ootagi midagi vastutasuks, pigem tunnen siirast rõõmu sellest, kui näen nende (Eesti aastaaegu arvestades) kahvatutel nägudel väikest muhelust. Muidugi võiksin ma seda päeva iga frikkin nädal pidada, aga võlu kaob, pealegi, käsitöö või mitte, materjal ja majandussurutis peaks nii palju sulle, mu kallis lugeja, ütlema…

Niisiis, las olla kalendris kuupäeva all mulle väike meeldetuletus, kuna oma sõpradele jälle natukene rohkem tähelepanu pöörata.

Minugi poolest.

Las sõbrapäev olla, aga ainult selle siiras mõttes.

Signe

(Ps. Härra Pulleritsu kodutöö teiseks tunniks on päris mahukas. Lõpuks ometi. Õppida-õppida-õppida!)

Kuulsin just, et tolmukollid(lestad) paljunevad soojuses. No, minu korter peaks sel juhul olema küll tolmuvaba, sest ainukesed asjad, mis kogu majas üldse paljunevad, on korteriühistu esimehe lubadused, et läheb-läheb soojemaks.

Mai ääässs.

Hämmastavalt külmasõbralik Signe.

Katššššššing. (Teate ju küll seda bling-bling häält)

Millega ma alustama peaks? Sellega, et minu jaoks on töönädal leidnud oma harjumuspärase lõpu sellega, et mu kõht on punnis ja külmkapp täis niiiiiiiii palju igasugust toitu, et me võiks oma Punase Risti asutada ning aafriklasi toita.

Olgu.

Eile veetsime suurepärase õhtupooliku kõik koos. Mina ja mu üliandekad kaaslased, kelleks olid järgnevad inimesed: räppar Liv-x (nimi muutmata), Greete-Lõbu (nimi muutmata), Tamb(U)Riin-Reaktor (nimi kergelt parandatud), Lassi-Liisu (nimi muutmata), Lõime-Laurits (nimi muutmata), Kärt-Märt-Särk-Värk Pelmeen (nimi parandatud), Allar Palavmets (nimi muutmata). Sõime ja kummardasime oma uuemeelset katoliku kiriki pead, kelleks sai Greete-Lõbu. Oma esimesel tööõdakul suutis ta meisse, va saatanasigitistesse, usku süstida… selleks piisas vaid ühest orelisoundist ja kõlavast JEEEESUUUUUSest. Kõigele lisaks oli ta eilse õhtu Raien Ändželõus… ehk siis Greete- Lõbu Seitõnõs? (Kes mu peenikesest huumorist praegu aru ei saa, siis lubage, ma tõlgin. Angelous = inglivärk, aight? Ja ma tahan teda vastandada sellele… Satanous… Get it? Nope? Too bad.)

Ma hakkasin mõtlema, et raamatud mõjuvad mulle liiga rämedalt. Edward sai mu kangelaseks. Tema käitumine selles raamatus on … muljetavaldav? See, kuidas ta Bellaga suhtles… See oli halb, et ma seda raamatut lugesin, sest nüüd ootan ma enda suhtes samasugust käitumist ja teadagi  suudavad tänapäeva ühiskonnas mehed mulle ainult laksakaid vastu vahtimist pakkuda. Ai, kuidas ma praegu kedagi välja vihastasin. Olgu. Pingutasin üle, kuid (!) nende löökide all ei mõtle ma ainult füüsilist (moodusõna) ahistamist (ma ajasin praegu ennast ka naerma)…

Hullupööra tahaks midagi sellist tunda, nagu Bella esimesel korral, kui Edwardit nägi. Raisk. Ma arvan, et ma olen praegu sellest treilerist mõjutatud, mida ma JUHUSLIKULT nägin. Ei, ma pole Twilighti veel tsinemast näinud. Enne ei lähe, kui suudan kõik Meyersi raamatud läbi lugeda sellest triloogiast. Tegelikult pidin ma alguses ühe läbi lugema ja siis minema, aga… ma ei taha, et film raamatu ära rikuks.

Igatahes, tagasi point‘i juurde tulles… miks ma treilerist mõjutatud olen? 1. Mul on mingi haiglane kiindumus headesse vampiiridesse; 2. Edward (Cedric Diggory aka Rob Pattinson) näeb oma kahvatu jume, tumedate silmade, hea keha ja stiilse riietusega lihtsalt võrratu välja. OOOOOOOOOOOOOOO hormoonid, püsige paigal! ; 3. Ta mängib oma osa nii siiralt, et hakka või uskuma, et selliseid mehi võib eksisteerida. Kõike seda eelnevat rikub ainult üks AGA… ja selleks on: AGA SEE ON JU KÕIGEST FILM. Ma loodan, et jõudsite mu mõttelõnga jälgida. Lühidalt öeldes (ümberpööratud vihmavari, ptüi, püramiid: vähetähtis info jutu lõppu) ma abiellun kunagi ainult Edwardi-suguse mehega… ei tea, kust kurat ma sellise mehe ainult välja võlun. Äkki tulevad siinkohal mulle appi Eesti mütoloogiast vana hea Krati-volask või Vanapagan… Ei tea .

Abiellun? Veel mitte.

Nüüd aga duši alla ja magama. Olen nii väsinud.

Olete head.

Ja homme veel paremad.

Teie Signe

(PS. Eile vaatas mulle üks Edwardi-silme kutt loengu ajal otse silma nii, et ma jäin peaaegu pimedaks: I was scared homeless.)

Ma frikkin vihkan, kui ma tean, mida inimesed mu küsimuse peale vastavad. Ma vihkan , kui iga JÄRGNEV päev on frikkin samasugune, nagu seda oli eilne. See on nagu mingi täiesti arulage ring, millest pääsed välja ainult juhul, kui selle kuradi ahela purustad. Vasaraga. Näiteks võib vasaraks olla see, kui sa ühel päeval lihtsalt ütled, et sa ei taha hommikusöögiks enam munaputru vaid hoopis grillkana veinikastmes. Juba see muudab nii palju! MA VIHKAN, KUI INIMESED MU ÜMBER KÄITUVAD ALATI NII… NIII… NIII SAMAMOODI… Iga frikkin ilmaga. Aga õnneks on minu ümber ainult minule tähtsad inimesed, kes on kõike muud kui igavad. Aga ikkagi. Ma tüdinen nii ruttu. Ma vajan õhku. Mingi aja pärast ma lihtsalt lämbun. Mul on ÕHKU VAJA. APPI.

Aitab.

Olge kättesaamatud.

Olge uutele ideedele avatud.

Olge erilised.

Olge teistsugused.

Olge, kurat võtaks, normaalsed.

Olge innovaatilised

OLGE ALATI VALMIS MINGIT SITUATSIOONI ÄRA KASUTAMA.

Harhh.

nägelemiseni

Signe

Olen jälle ennast mõnusalt oma mõtete puntrasse keeranud ning mõni mõte siugleb maona ümber mu kõri, ähvardades südamerütmi aeglustada kuni korrani minutis.

Ma olen oma kinnisideede küüsis.

Ma nõuan muutusi. MUUTUSI.

Ma pole endast väljas või midagi, aga lihtsalt, mul on mitu ideed, mis ei jäta mind isegi öösel rahule.

Kurat küll.

Ma hakkan seda nõmedat artiklit lugema nüüd, millest ma aukugi aru ei saanud.

Tänan tähelepanu eest, mis röövis teilt just selleks hetkeks viisteist sekundit. Thank you.

Signe

…aga kuhu ta selle riigi juhib?

Kui riik, mis talle kätte juhtub on ülepea uppunud supi sisse, siis köögitüdruk kui spetsialist ei saa sinna midagi parata, sest tema seda suppi ju ometigi sööma ei hakka, tema lihtsalt teab, mis komponendid selles supis on.

Eesti lonkab üht jalga samal ajal, kui Soome rõõsa noore tüdrukuna ees minema kepsleb. Peale selle, et Soome rõõsa on, vadiseb tal vatsake ka igal hüppel nii et vähe pole. Eesti on küll küllaltki kribu, kuid samal ajal, kui ta seda ühte jalga järele veab, hoiab ta ka südamest kinni ning köhib verd. Tervislik seisund on võimas.

Seevastu… Venemaa on nagu Matrjoška: täiesti kivistunud, kuid näol õnnis naeratus. Pealtnäha on kõik selgesti välja joonistatud, kuid tegelikult pole meil siseasjadest aimu ka mitte! Ausalt öeldes, mina ei taha isegi teada kah. Venemaa on õnnelik, kuid millest see õnnelikkus küll tuleneb? Kas pudelipõhja uurimisest? Võimalik. Sellest pudeli-õnnelikkusest tuleneb ka see, et Venemaad ei huvita, millises ümbruses ta oma väsimust välja puhkab (olles väsinud sellest, et ta kogu aeg õnnelik on). Sageli puhkab ta räpases äärelinnas. Sa ei peagi olema korralik ja puhas- see on nagunii mingitele mõttetutele heaoluühiskondadele!

Aga SOOME tegi nii ning me peaksime ka nii tegema, sest Soome on ju nii arenenud…

 Venemaa? Venemaa saagu ise korruptsioonist võitu ning püüdku vähem tõde kirjutavaid ajakirjanikke tappa.

Eestlased, te mõtlete fašistid, kes oma riiki juhivad, kuigi tegelikult nad seda teha ei tohiks, sest nad on lollid ja Eesti kuulub nagunii Venemaa koosseisu… /

Jee, elagu meedia ning elagu eriala, mida ma omaalaspetsialistide käpa all omandan.

 Esmasp. jäin Ragne Klemm- Kõutsi loengusse ning väga huvitav oli. Ajakirjandus on meile maalinud selged arusaamad erinevates riikidest. Peale selle, kas teadsite, et tegelikult peaks väljamaa-ajalehti rohkem lugema, sest Eesti ajalehtedel on väljakujunenud oma riigid, mida kajastatakse, seega tekib inimestel ju kallutatud ettekujutus. Me peaksime maailmaasjadega rohkem kursis olema, kui ainult Rootsi, Norra, Läti, Leedu, Soome, Venemaa (jne) siseasjadega. Mind huvitaksid Aafrika epideemiad rohkem, kui ma vaid saaksin nende kohta materjali. Seetõttu tulebki vist National Geographicut tellima hakata.

Kusjuures, ma mõtlesin ükskord, et miks Postimehes pole midagi Aafrikas levivast HI- viirusest midagi kirjutatud…

Siia vahele mahub üks jutt, mis pani mind sügavalt mõtlema.

Lühidalt öeldes ja allikatele viitamata (nii et uskumine jääb teie enda otsustada), käis üks tüdruk klubis ja hommikul ärgates leidis taskust lipiku, millel seisis “Teretulemast meie sekka”. Ta leidis jalalt süstlajälje ning haiglasse pöördudes selguski, et tüdruk oli nakatunud HI-viirusesse. Mõistate, tegemist oli 18 aastase tüdrukuga.

Sain kirja oma postkasti, kus kutsuti inimesi üles osalema AIDS-i ja HIV-i vastasel rongkäigul. Mina ei julge sinna minna. Mõtle, kui mõni kuri inimene, kes on HI- viiruse kandja, pillub sind süstlaga, sest kes oled SINA, et tuled võitlema haiguse vastu, millest sul, tervel inimesel, õrna aimugi pole. Ma ei tea. See jutt pani mind väga mõtlema. Kuidas saab keegi nii kuri olla, et oma masenduse ja õnnetuse teistele kaela veeretab.

Lasen nüüd oma isa arvuti taha, sest teda ei huvita see, et ma maailmaasjade üle tahan mõtiskleda. Tema tahab oma pallimängu netis mängida, sest see on tunduvalt olulisem, kui ühiskonna valupunktide lahkamine noore inimese kirjatüki kaudu.

Olge ilusad ja mõelge natukene ka selle viimase jutu peale, mille ma siia kirja panin.

Signe Ivask

(Ps. Riigid on minu arust naised: vinguvad ja halavad, kui kätte on jõudnud just kõige halvem aeg kuus.)

Naljakas. Täna kõndisin jälle tuttavat teed pidi emme töö juurde ja keset teed seisis mingi uusärikas (tunnused: dressipüksid, pessaar-müts, sulejope, millel karvane krae, Landcruiser jne) ning ta lõugas mulle: ” Kuule, SINA, SINA JAH, NAERATA, NAAAERATAAA (näitab näpuga oma koledatele huultele ja kollastele hammastele… näol moodutustub midagi, mida ta ilmselt peab naeratuseks)… hmmm… SMILE?”

Ma manasin ette kõige valulikuma ja koledama naeratuse, mida ma peegli ees siiani olen suutnud leiutada.

Säh, võta ja söö!

Ei ole nii, et keegi tuleb MULLE ütlema, kuidas ma ennast tundma peaksin. Kui pole tuju naeratada, siis POLE.

Tegelikult oli tuju vägagi hea, aga see onkel mõjus mulle halvasti.

Kõndisin täna mööda Fmdslömfösldmsöl – ma ei mäleta- tänavat ning äkki oli terve mu keha soe. Nagu oleks korraks kuuma siirupisse kastetud (uskuge mind, ma olen kuuma siirupiga kokku puutunud ja see oli kuradi KUUM). Võib-olla pole kuum siirup hea võrdlus, aga see soojustunne oli küll midagi, mida lamedate väljenditega oleks patt teile edastada. Tead, ma ei pannud isegi silmi kinni, kui päike mulle näkku säras. Ma isegi ei kissitanud. Ma lihtsalt naeratasin päikesele vastu. See oli tänane tipphetk. Ma tundsin, et olen õnnelik. Nii kappasin ma edasi. Siis tundsin, kuidas jala all oli kindel asfalt, JÄÄTA. Silme ette tuli Supilinn suvel. Mina ketsides ja lühikestes pükstes karglemas. Laurits ja mina raekojaplatsil musitseerimas. Ma ei jõua seda ära oodata.

Äkki tõi reaalsusesse tagasi TÕIK (HAHAHAHAH), et järgmise nädala kodutööd tahavad mu viimased nahajupid näpuotstest likvideerida, sest 1. on kodutöid palju ja 2. ma olen natukene pinges nende paljususe tõttu ning 3. ma ei taha neid kodutöid lihtsalt valmis “visata”.. ma tulin õppima midagi, mis mulle väga meeldib ja ma kavatsen endast parima anda.

olge mõnusad ja nautige päikest

(Mariil oli sünnipäev!)

Teate, elu on ikka kuradi ilus!!

Teie Signe

Kaunitar ja peokuninganna, sünnipäevalaps Marii

Täna hommikul avastasin, et olen praktiliselt Eestimaa külge kasvanud. Pole ammu välismaad külastanud. Ega ole eriti põhjustki olnud, kui nüüd täiesti aus olla. Vahepeal mul lihtsalt tekib tahtmine jalga lasta ja uurida, mida kõpitsevad inglased oma teetasside taga või missuguseid geniaalseid ideid Saksa noored välja on mõelnud. Tõsiselt. Ma vajan seda aega oma mõtete korrastamiseks ning ausalt öeldes olen ma viimased päevad oma emotsioone suutnud tõsiselt hästi vaka all hoida. Välja arvatud laupäeval, kui ma draama lipakas olin. Asi ongi selles, et mul on mingid põhimõtted, mis ei kannata muutmist. Kohe, kui mingi jama tekib, on lihtne minema joosta ja asi pooleli jätta. Tean, et see on vale.

Signe, usu endasse, kurat võtaks.

Mõtlen just sellele, et muusika on mu kirg ning ikka pole ma arvamusel, et olen normaalse tasemega laulja, ometigi on mulle küllaltki palju öeldud, et ma seda olen. Isegi klassikalist laulmist on õppima kutsutud. Vähe sellest, on isegi solvutud, et ma seda teinud pole.

Siin ma istun, väike pärdik, ja mõtlen, miks ma küll selline olen.

Ajad on muutunud ja ma ei lahmi. Ma olen ülikoolis õppinud rohkem, kui ainult kirjatarkust ja McQuaili.

Lenneldes, kallid sõbrad, lenneldes tähtede poole!

Signe

Täna vaatasin loengus, kuidas Kärt oma kohustuslikku blogi-tuuri tegi ja mõtlesin, et olen oma blogi lausa virelema jätnud. Eelmine nädal oli minu jaoks keskpäraselt tappev, mis omakorda tähendab, et ma jäin ellu. Kodutööd uputasid mind stressi- ja hädamerre, kust ma omapärase krooliga välja ujusin.

 Olgu. Eelmine nädal võis olla pisut pingelisem kui muidu möödunud semester, aga see oli ka üks väga mõnus nädal ning seda meelelahutusliku poole pealt. Käisime tsikitiitade ja poikadega (üritan olla rate.ee) Võrus oma kultuuripagasit täitmas. Seekord täitsime seda kõhnukest pagasihakatist Salselleri ja Rauaga. Teel sinna, selgus, et mina ja Marii oleme ilmselgelt ära teeninud nimed Signe Raud ja Marii Sal-Saller, kui keegi peaks kahtlema, siis… too freaking bad. Kontsert iseenesest oli s-u-u-r-e-p-ä-r-a-n-e!

Mis oli seal siis nii võrratu?

1. kogu kontsert oli ühtseks seotud erinevate eluseikade meenutamise, oma vanade bändide tutvustamise, laulmisega ning hullumeelse huumori tegemisega. Eriti jäi meelde see, kuidas Raud tõlkis Black Sabbathi laulu:” Ooo, magus leht, sa ei tea, mida sa minu ellu tõid…”, sellele järgnes hetk mõtisklust, et miks KURADI pärast BS ometigi mingit lehelaulu laulis… Rauda haris tema vanem vend, kes ütles talle, et laul käib marihuaanast.

2. seltskond, kellega me sinna läksime. Me naersime kogu tee. Ainult naersime. Rämedam rebimine käis kogu aeg. Kordasime ka Pulleritsu tunniks antud artikleid, aga mõne aja pärast vajusid need unustuste hõlma, kuid sellele järgnes jällegi üleüldine naer. Ma istusin Marii kõrval… ja see oli nii äge, kui me mingi hetk teineteisele otsa vaatasime ja irnuma pistsime, sest Raud ajas suust lolli juttu välja… või kui koos laulma hakkasime… oooo FUN!

3. ma tean, et mul või siis minu seltskonna liikmetel pole vanust veel ollagi, kuid teatud mõttes oli nii nostalgiline kuulata lugusid, mille järgi ma kunagi tillukese tüdrukuna veel olematut puusa hööritasin. Ja mulle see meeldis.

4. mul polnud õrna aimugi, et Raud nii hästi laulda oskab. Retsept ka lauludele, mis on geniaalsed.

(kus kulgeb kuu- Mihkel Raud ja ainult tema esituses, aitäh.)

5. Marii on kõige võimsam autojuht üldse. Ta on nii nunnu, kui ta mu käest küsib, et kellel eesõigus on ja… teadagi olen mina see kõige suurem autojuht üldse.

Aga KIITUS JA AU MARIILE, kes asja ajas ning ka autoga sõitis. MUSI!

Täna lugesime toptop’ist (mingi Liis Lassi vaimusünnitis) mingi Printsess-Triinu oksendust. Igatahes, ma ei lasku siin nii madalale, et hakkan oma blogis kirjutama, millest see “kenjuus” kirjutas, kuid põhimõtteliselt sain ma aru, et tegemist on toreda ja ilusa neiuga, kes arvab, et  Joseph Fritzelil on potentsiaali saada ideaalisaks. Ta küll ei kirjutanud nii oma toretsevas artiklis, kuid ma olen kindel, et kui talt küsida, et Fritzelile peaks andma võimalus oma suurepärast isa-külge näidata…siis vastaks see “printsess (see sõna kaotas minu jaoks nüüd oma tähenduse, aitäh)” kindlasti jaatavalt.

Einoh.

Mul pole midagi öelda. Tibide-eliit koguneb toptop’i ja on õnnelik, et suudab neljandale võimule tuule alla teha ning seda pinkuttamattaki.

(siinkohal kasutaksin võimalust ja tervitaksin Liis Lassi emakeeleõpetajat, tubli, et düsgraafikust sai … avalik düsgraafik)

Teie Signe

“Ilu täidab inimesed, ilu täidab maailma. Ilu meie sees ja keskel. Ilu päästab maa.”

Nii laulis Härra Jarek Chalice Kasar ja ma nõustun.

Mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Ma alustasin trenniga, ehk siis iga päev pean ligi (võib ka rohkem, nagu ma seda eile tegin, kuna eksisin ära) viis kilomeetrit maha jooksma ja pärast kergelt jõuharjutusi tegema. Eks näis , kas olen järjepidavam kui Siim. Inimesed, kes mind teavad, mõistavad ka, et ilmselgelt olen ma vastupidavam, sest mul on iseloomu.

Eile oli kohustuslik “külastame pubi ja oleme tudengid” päev, mis algas minu jaoks alles siis, kui Trehvist (Comarketisse ja sealt) Krooksu läksime, kus ootas mind ja Livx’it ees selline mees nagu Henry Westons… Võtsime tema tervituse avasüli vastu ning jäime oma kamraadisid ootama, kes saabusid ka… seda alles pärast ühtteist. Laterdasime seal ja… sobitasime Henry’ga tutvust. Mõne aja pärast läksime Zavoodi, sest see on tudengite must go koht. Kuna Henry oli oma töö teinud ning ma tundsin ennast seetõttu väga väsinuna, otsustasime Krissuga, et on aeg jalad tööle panna ning koju kimada. Seda me ka tegime.

Kui tahate edasistest seiklustest lugeda, palun tehke seda Liivika blogis.

Ma mõtlesin, et miks osad inimesed minus negatiivseid emotsioone tekitavad. Ometigi üritan olla leplik inimene ja sageli olen leidnud inimestes, kes esimesel pilgul halva mulje on jätnud nii palju head ning nii mõnigi on saanud osaks mu sõprusringkonnast. Esiteks, mulle ei meeldi liiga intensiivsed inimesed. Sellised pealetükkivad ning “kõige” targemad üldse. Ei, mulle meeldivad targad poisid ja tüdrukud, kui see tarkus neid upakille muidugi ei aja…

Teiseks, mul pole midagi kummaliste ja eripäraste inimeste vastu, absoluutselt mitte. Kuid kuskilt läheb piir. Ja see piir läheb päris kummalisuse ja feigitud kummalisuse vahel. Vahepeal tundub, nagu inimene mõtleb ja sunnib ennast käituma nii, kuidas ta arvab, et “nüüd näeb ta küll eriti stiilne välja, sest telekas nägi see küll khuul välja”. Kummalisuse juurde kuulub ka veel mõni aspekt, mis mulle nii kuradi vastumeelne on… Jah, ma tean, et kummalisel on minu jaoks hoopiski teistsugune tähendus kui mõne teise jaoks, kuid see on minu blogi ja ma kasutan oma õigusi julmalt ära. Negatiivsele poolele lisandub veel käitumismaneerid, mis võivad vihjata agressiivsusele. Ma vihkan vägivaldseid inimesi, täiesti tõsiselt. (Võitluskunst siia alla ei lähe, minu jaoks on see sport.) Eriti haige on see, kui hakatakse mingeid eriti äkilisi ja tõmblevaid liigutusi tegema. For real, sa võid olla jumala okas kutt, kuid sellised asjad mulle peale ei lähe.

If you love someone, let him go, and if he comes back, then it is how you know…

Igatsen nii väga

Teie veidikene nukker Signe

Tänase päeva tipphetk (peale selle, et me Mariiga oleme oma šopingu-popingutuuriga printsessistaatuse omandanud) oli see, kui me Mariiga otsustasime ennast lõhki joosta.  Seitse kilti ja trepitrenn.

I love that girl.

Trenn-trenn-trenn.

Piis

Alustada tuleks ehk sellest, et kui kassi pole, on hiirtel pidu. Kassi võib tavaelus etendada (milline absoluutselt vastandlik sõnapaar ) kas mingi inimene või hoopiski mingi emotsionaalne seisund, vähe sellest, ka töö võib osutuda kräunuvaks kassiks.

Siinkohal on vajalik märkida, et hiired- need oleme meie, üliõpilased või lihtsalt õpilased, inimesed, kes aeg-ajalt mingi kassi all kannatavad.

(Mul oli vist nende kahe nädala jooksul mõlemat, kuid eelkõige polnud mul masendust. Ma ei tea, miks ma selle küll praegu välja tõin, kuid arvatavasti on sellel mingi eriti tark mõte, milleni ma hiljem jõuan.)

Emotsionaalne kass tekkis vaid kohati, sest kodutöid oli palju ning õppejõud Julm (Kangur, 2009) andis sellise kodutöö, mis tundus lihtne ja loogiline, kuid seda tegema hakates… ütleme nii, et ma elan nüüd selle tõttu kaks-kolm aastat vähem, kui algselt plaanis oli.

Teine emotsionaalne kass tuli peale siis, kui üks kassi etendav inimene Eestimaa tolmu jalge alt pühkis… aga sellest ma pikemalt rääkida ei taha.

Kassi tuli minema peletada Püssirohuga, kus abiks oli seltsimees Päärn. Ta oli oma ilusa nime (ja ma ei mõnita! päriselt on ka ilus nimi) ajalooga väga kursis ning pidas vajalikuks ka mind harida (enne käänasin ta nime igas võimalikus poosis ja kõlavas asendis). Väga vahva oli. Ma olen õnnelik, et mul on sellised tüdrukud kursusel. Noh, jutt käib Liisust (hullumeelne tüdruk), karakaamera.ee kaasleiutaja (Liisuga koos leiutasid) konn Greete, Kärt “Indrek Sei” Ojala, Riin “olen jumala normaalne tüdruk” Aljas , Liivika “Hiline lõikus” Lapp ning Marii “kas keegi ütles alkohol?” Kangur. Koos nendega on kassi tapp väga normaalne tegevus.

Olgu.

Eelmine nädal oli samuti küllaltki sulnis (Jaadla, 2009). Sakust kogunesid Tartu Pika tn baari ja hostelisse väga vahvad noormehed. Kusjuures, ühel Madisel oli kõvem hääl kui minul. Ära muretse, Madis, järgmine kord näitan sulle, milleks võimeline olen! Noored neiud tundsid vajadust nendele sakulastele (või Saku lastele ) Tartu kultuuri tutvustada ehk siis kohalik pubitiir on üks must do asju, kui oled Tartusse ära eksinud. Mõnest pubitiirust võtsin isegi osa, sest tundsin, et olen Tartu kultuuri uurimise väga unarusse jätnud. Nalja sai palju. Püssikas sai jälle tantsu vihtuda. Aliases sain jälle kotti, sest eesti keel pole ikka minu jaoks. Krooks sai jälle minu rahakoti arvelt rikkamaks. Väga-väga tsill oli. Ja Matu isa on jurist ning ta apelleerib kõik, mis eal välja kirjutatakse (trahvid, ma pean silmas).

Olgu. Neljap. oli kohustuslik trummikaraoke Krooksus, kus Mikk rebis jälle. Tegelt ta ei rebinud, oli nii, nagu ta alati on: tõre . Ta tõi Teelele pasta ette ning minu küsimuse peale, et kus küünlad on, vastas Mikk väga viisakalt kurjustades, et tema selliste asjadega ei tegele. Vot selline mees on Krooksu-Mikk. Ma sain päris pikalt naerda, sest see emotsioon, millega ta mulle vastas, oli lihtsalt ületamatult talupojalik. “Ähhhh, mina sitaloopimiseks vikla es vaja, ma kasutan käsi iki. Vigel- tu om sakstele!” Ai, ta paneb mind oma rõõmsa olekuga alati naerma

Igatahes külastasime veel Zavoodi, kuhu oli mu seminari õppejõud ära eksinud. Ta vaatas mulle suuri silmi otsa ja ütles tere. Ei, see polnud kohmetu tervitus, pigem selline hästi sõbralik. Tore mees!

Sinna eksis ära ka Mari. Eksis sõna otses mõttes ja tähenduses.

Reedel tuli issi mulle Elvasse järgi ja ma lõpetasin Rannus.

Laup. kutsus Mari mind Kuldnokale (laululaat), kus oli see aasta nii vähe rahvast ja nii vähe esinejaid, et lausa ikk tuli pääle. Mina ei laulnud, sest halb tervislik seisund röövis mult harjutamisaja. Kohati oli päris nutune, kuid lõpuks ilmus bänd lavale ning rahvast hakkas justkui oavarrest alla sadama.

Pühapäeval kirjutasin oma analüüsi lõpuni, sest Peeter nõuab seda meilt üsna varsti (süllabuses oli 26. märts, teises süllabuses 22. märts, võta näpust!).

Siin ma nüüd siis istun. Tuba koristatud ja kevadine õhk tuba karastamas. Tegin kõik aknad lahti, et see õhk mu tolmulestad ära tapaksid, kuigi ma olen üpriski kindel, et neid on siin väga vähe. Täna jooksma jälle, sest nädalavahetusel nuumasin ennast kohupiimakoogiga, kuid jumal teab, et see on nii maitsev.

Olge ilusad ja nautige päikesepaistet.

Mina küll naudin.

Signe

Hahahahahhahaha (jne).

Mai äss. Mõtlesin,e t see on nagu jalgrattasõit- ega naljalt ju ei unusta. Võtsin oma suhteliselt uue rula ja lippasin Tartu tänavaid pidi, otsides ikka veidike mugavamaid teeolusid. Lõpuks ma ka leidsin. Viskasin rula maha ja lükkasin hoogu. Oooooo ei. Teeäär. Ooo ei, tasakaal… ÄÄÄÄÄÄ… ja siis ma olin nukker. Ma ei mõista enam seda sõitmist. Mis küll juhtunud on. Kas aasta või poolteist on teinud oma töö ? Uus rula on ka sissesõitmata, mis tähendab, et see on jäik ja kange nagu rotimürki söönud näriline. Ärge küsige, kust ma seda tean. Nii ma nukrutsesin ja kõmpisin koju… pea ja kõrvad norgus (nagu Potsatajalgi- kui ma oleks sõita üritanud, siis ma oleks rohkem kui korra potsatanud, ilmselgelt).

Lähen ilmselt enne loengut jooksma. Praegu vaatan, mis teed kaudu on kõige viisakam jälle paar kilti trampida (jooksuks on seda küll liiiiiiiiga viisakas nimetada).

Oi nugis, ütlen ma selle kõige peale.

Signe

Tänase päeva veetsin kodus. Olin sooja teki all ja jõin põieteed, sest selgus, et mu põis pole päris terve. Homsest hakkab uus antibiootikumikuur, seega teada, mis täna saab. Mulle öeldi, et eelmine aintibiootikumidekuur jäi liiga lühikeseks ja nüüd pean ennast korralikult ravima, sest muidu jääbki põiepõletik mind terve elu saatma. Oh joy.

Täna vist Krooksu, kuid ma pole päris kindel selles veel, sest tunnen põies hetkel väga rõvedat torkimist. Äkki Henry suudab mind lohutada? Ta võiks vähemalt üritada. Kuna mu organism on trenni abil puhtaks saanud, siis oleks päris vahva uurida mitu Henryt mind seekord ära koju veavad?

Hästi.

Ma nüüd keskendun pisut ja üritan põiega sõbraks saada.

Olge mõnusad.

Signe

Ärme hakka kohe selle hädaldamisega, et mul on koma kuskil pealkirjast puudu või mida iganes. Tundus lihtsalt vahva pealkiri, kuna täna ma olen eriti kõva võrdleja.

Eile öösel tekkis minu põies nutt ja valu, mistõttu ma enesetunde pärast surema hakkasin. Nuuksusin nutta ja oli känkras. Liisu oli hästi nunnu ja lohutas mind pisut. Aitäh, I felt much better. Selle kõige peale lendas minu maja ette prints Krissu, kes mu koju viis ning tegi seda kell 11 öösel. Kas ta on parim või mis? Kodus sõin kohe antibiootikumi sisse ja vajusin diivanile lösakille. Hea ja soe on kodus. Hea ja soe.

Enne seda kõike tundsin ma äärmist vajadust võtta valuvaigisteid, tegin seda lootuses, et ehk aitavad… ja nad vist ei aidanud või kui aitasid, siis ma oleksin eile vist põrgupiinadesse ära surnud.

Siit moraal: võtke alati rohud lõpuni, ALATI. Isegi, kui te tunnete, et kõik on korras, võtke need vastikud keemilised jublakad lõpuni, sest te säästate ennast niiviisi niiiii kuradi paljust.

Anyway, istun nüüd kodus ja saadan veel viimaseid palvekirju laiali. Loodan, et kellelegi meenub veel midagi, kuid kui mitte, siis pole midagi teha ja lepin jälle mingi 1 punktiga vms. Lootus sureb viimasena, siiski!

Meil Krissuga on oma koduloom: Bugsy. Bugsy on punnsilmadega merisiga, kelle üle me viimane kord kinos nii kõvasti naersime, et järgmine päev olid minu kõhulihased küll valusad mis valusad.

Natuke meie kodulooma liikumisoskusest ka:

http://www.youtube.com/watch?v=Txq0OOPpYFk

Ilusat vesist päeva!

Signe

Heihopsti, kallid lugejad.
Istun seekord siis oma kalli Siimu juures ning vaatan ühe silmaga Discovery’t ning teise silmaga erkraani, millele minu sõnad ilmuvad. Vähe kõõrdsilmne võin teile tunduda, I know, aga ma vist olen ka.
Miks ma üksinda istun?
Aga seetõttu, et põiepõletik on mu halvanud. Mitte küll sõna otses mõttes… võibolla ka selle sõna otses mõttes… kuid täna on Siimu vanaema sünnipäev ning viimsel hetkel hakkas mu põis karjuma, et tema peole ei taha üldse minna. Nii ma jäin koju, vaatasin just, mis imeasju härra Pullerits selleks nädalaks lugeda andis. Võimas materjal.
Ülejäänud läksid peole.
Praegu murran pead, mida õppejõud Pulleritsule seekord kirjutada. Eelmine kord panin kirja kellegi mälestuse temast. Nüüd tuleb kirjutada pooleldi arvamus-uudislugu. Mingi hübriid vist. Midagi mul juba mõttes on, aga päris selgeks pole ma seda ikka mõelnud. Niipea, kui saan aru, mida ma tahan oma kirjutisega saavutada… on kõik korras
Igatahes.
Ootan nüüd oma teist perekonda koju
(issi Tom käis juba ja aitas mul telekat käima saada, peale selle luges ta mulle sõnu peale, et ma SEEKORD oma rohud korralikult ära võtaksin. Ta on nii armas )
Ok. Ma hakkan aktiivse mõttetööga tegelema nüüd.

Signe

Eile, 7. aprillil käisime mina, issi ja Mann Tallinnas.  Muidugi pidin päev enne seda Mannile halbu mõtteid pähe panema, et ta ikka kooli ei läheks ja minuga kaasa tuleks. Ta kuulas neid sarvilisi olevusi oma peas ning oli hommikul kell 7:51 rohkemgi kui valmis Tallinna poole kihutama. Ma mõtlesin,e t olen tark ja istun ette, seega saan ma pisut artikleid lugeda ja olla õppetöö suhtes kasulik. Sellest ei tulnud midagi välja, sest me lihtsalt naersime ja ajasime lolli juttu. Adaveres otsustasin oma siiamikaksikust õe kõrvale istuda ja Tallinn lähenes linnutiivul. Nii palju lihtsalt on keelatud naerda. Keelatud seadusega. Seadus, mis ütleb, et teise inimese tervist ei tohi rikkuda. Jõudsime Tallinna ja issi pani meid Stockmanni ees maha. Oh joy. Lambad lasti linna pääle. Ründasime kohe Stockmanni ja jõudsime järeldusele, et kuigi 10 000 ühele riideesemele raisata on tõsiselt võimalik, me seda siiski teha ei kavatse. Seejärel lippasime Seppälässe, kus kõik oli kirev-kirev-kirev ja uskumatult mõttetu. Me jooksime kohe suure hurraaga endale ilusaid asju otsima ja pidime pettunult kannapöörde tegema, sest otsi lolli, kes sealt midagi endale leiab.

Selle aja jooksul oli Mann mulle Viru keskust juba nii umbes tuhat korda maininud: nii jutu sees kui ka jutu väliselt. Enne seda tuli üles otsida Kaubamaja noorteosakond. Sinna minge kindlasti, kui lähete Tallinna. Head, suhteliselt odavad, aga kvaliteetsed ja väga-väga-väga sünkad (mu emme kasutab seda sõna, äkki on mingisugune tuletis süngest?) riided. Muidugi käisime enne selle koha leidmist läbi KÕIK teised kohad, sest oletasime, et Kaubamaja on kui üks tervik, milles me aga siiralt eksisime. Pidime uksest välja minema ja siis mingist kahtlasest uksest sisse ja keldrikorrusele astuma. Kõik oli seda väärt. Me ei ostnud sealt küll midagi, sest olime oma šopinguga alles algstaadiumis ning mõtlesime, et ei ole mõtet kohe lahmima hakata. Küll aga proovisime riideid mingis eriskummalises putkas, mille kohta nad kasutasid väljendit: proovimiskabiin. Meie seda ei teadnud ja jälle oli Mann uurimas, et kus kohas saab riideid proovida.

Viru keskuses tunnistas Mann, et tal on kõtu tühja-võitu, mis ei pannud mind sugugi imestama, sest Mannil on teada-tuntult kõige suurem isu kogu aeg, aga kõige väiksem magu. Käisime Zaras, kus Mann otsis endale T-särki- edutult. Ristisime ühe uue püksiliigi rebapüksteks (need on need india-stiilis püksid, mille harkkoht lõppeb põlvede juures). Käisime kõik mõttetud poed läbi ja mõtlesime, et enne lõunasööki võtame veidikene jäätist, sest planeerisime veel paarist kohast läbi minna. Läksime jäätiseputka juurde ja võtsime šokolaadi keeristormi kahepeale. See tädi seal oli ilmselgelt rõõmsamast rõõmsam, et temal koondamislaine tagajärjel siiski töökoht alles on. Ta vaatas oma tülpinud näoga meile otsa ja siis vahtis mujale ja küsis, et millega me seda keeristormi tahame. Šokolaadiga, muidugi! Siis palusin veel ühte lusikat, mille peale ta käratas, et üks KROON veel siis. Mis mul muud üle jäi, sain ehmatusest üle ja andsin talle selle ühe krooni. Üritasin olla veel hästi nunnu ja õnnetoov tütarlaps ja naeratasin talle, mille peale ta selle jäätise mulle kätte andis ja oli sama tülpinud edasi. Siis soovisin talle ilusat päeva, sest tundub, et tal siiani pole see päev midagi nii ilus olnud. Jälle ei mingit vastust, ei kehalist, ei verbaalset. Siis ma juba ärritusin natuke ja ütlesin, et kui see töö (inimeste teenindamine) pole see, mida ta teha tahab, miks ta siis enda ja teiste närve raiskab nii.

Sammusime antud olukorra üle naerdes Vanalinna. Sõime jäätise ära ja naersime keset tänavat kõva häälega. Mina ja Mann oleme kõige viisakamalt naervad inimesed üldse. NOT! ME röökisime naerda, oleks parem väljend. Igatahes. Jõudsime Raekoja platsi, siis hakkasin mina tänavaid vaatama, sest kaardilt olin just vaadanud, et Hilpharakas peaks olema kuskil… siin? Mari tahtis meeletult Kompressorisse sööma minna, aga kuna jäätis meie kõhus oli just seedimist alustanud, lükkus see edasi. Otsisime Hilpharakat ja suure surmaga ka leidsime selle. Nii tore, et Tallinnas on infopunktid: midagigi head vähemalt. Läksime Hilpharakasse ja olime ilusad ja kasulikud. Nüüd tuleb puänt, mis ajab mind praegugi veel naerma. Samal ajal, kui me hilpharakat otsisime, osutas Mann kogu aeg tedmata suunas oma kämblaga, et “kuskil seal on Kompressor”. Kui me aga Hilpharakasse läksime, märkasime Kompressorit miskipärast kohe Hilpharaka kõrval olevat. See ajas mind nii kohutavalt naerma. Manni nägu oli ka ületamatu… “Või siis on Kompressor hoopis siin… ” Sel hetkel ma teadsin, et Manni ei tasu orienteerumist puudutavates küsimustes usaldada. Järgmisel hetkel astusime Hilpharakast välja ja MANN KÕNDIS VALELE POOLE Vot mul tallinlane. Ma pidin püksid täis tegema naerust. Lõpuks jõudsime siiski Kompressorisse, vahepeal seitse korda eksimata ning tellisime juustupallid ja pannkoogi kanaliha ja fetajuustuga. Muidugi sõin mina kõik lauale toodud hiigeljuustupallid ära ning andsin ka Marile maitsta. Ta rääkis, et ta nii tahaks juba süüa ja kui pannkook toodi, suutis ta sellest vaevu pool süüa, öeldes juba alguses, et tal on kõht nii täis. Sihuke kloun!

Aeg minna Ülemistesse, kuhu issi pidi meile järgi tulema. Arvasite, et kõik seiklused on ära olnud juba ja nüüd tuleb rahulik lõpp? HAHAHAHA. Kaugel sellest.

Enne bussi-trolli-trammisõitu läksime Motel Paradisesse, mis on teada-tuntult minu LEMMIKPOOD Tallinnas. Soetasime seal üht-teist, naeratasin müüjale ka. Seegi vastas mulle tumma näoga. Ma pole sebimiseks mõeldud. Asusime otsima sõiduvahendit, mis viiks Ülemistesse (mulle pidi Mann seletama, et pilet, mis ma ostsin, kehtib kõigile eelpool mainitud sõiduvahenditele). Nägime trammi, mille ülaosa ehtis “2 Ülemiste”. Olime kindlad, et see on õige!

Seejärel vedas Mari mind kuskile peatusse, mille kohta ma vaid jõudsin öelda, et Ülemiste on TEISEL POOL ning saime sellele ka tõestust, kui ühelt armsalt neiult abi palusime. Seejärel jooksime JÄLLE üle tee, et istuda selle õige trammi peale. Lõpuks augustasime oma piletid ja istusime ning itsitasime naerda jälle. Helistas ka Manni emme. (Ahjaa, ma jätsin telefoni koju, suurepärane, Signe, SUUREPÄRANE!) Lõpuks astusime Ülemiste peatuses maha, et avastada, et oleme täiesti tundmatus kohas. Mina naersin, nagu ikka kombeks on saanud. Hakkasime siis sammuma, selgus, et valele poole. Vastu tuli üks tädikene, kellelt me (loe: Mari) abi palus, see ütles, et ei mõista eesti keelt ja selle aja jooksul oli ta juba kahe kilomeetri kaugusele meist kõndinud. Nõme naine sihuke. Kusjuures, ta oli vanem naisterahvas ja sellised inimesed on tavaliselt väga abivalmid. Seejärel tuli järgmine naine, kes ka EESTI KEELT EI OSANUD. MITÄS NYT? Aga tema suutis välja purssida meile mingi marsruudi, mida mööda me tänades kohe liikuma hakkasime. ENNE, pidin ma AGA JÄLLE ORIENTEERIUMISE MAAILMAMEISTRIT kuulama ja läksime mingi MÄE otsa, kust ta arvas Ülemistet nägevat. Seal oli ainult mingi mälestusmärk ja TÜHERMAA. Hotell Susi ka!

Kõndisime mingi paar kilti ja märkasimegi üle heinaa Ülemistet terendavat. Ka meie lõikasime ehk siis läksime julmalt üle selle heinamaa. Lõpuks jõudsime sihtmärgini. Selle aja jooksul arutasime väga teravaid valupunkte meie kodukohas, lahendusi leidmata astusime lõpuks Ülemistesse.

Seal jooksime mööda suurt kompleksi ringi, sest jumala eest, KAART ON TÕESTI IDIOOTIDELE. Mari hakkas juba esimeses poes hädaldama, et tal jalad valutavad. Siiski, käisime palju ringi ja Mari leidis endale IMEILUSA suvekleidi, mis ei maksnudki 10 000 krooni, nagu Stockmanni kliendid pidevalt mingi salli eest välja käivad.

Üsna pea tuli ka issi ning läksime koos ära.

Mari vajus tagaistmel magama ja mina üritasin ees jälle studieerida. Edutult alguses, kuid kui issi naerma hakkas, et kas ma olen väsinud, vitsutasin oma silmad lahti ja hakkasin Priidu antud artikleid lugema. Lugesin nad, raisad, ka lõpuni! Külastasime Plekktuba, kus olid mingid plekist sildid àla Siin valvab kuri ämm vms.

Paarkümmend kilomeetrit enne Tartut hakkasime rebima. Rebisime nii, et vähe polnud. Meenutasime vanu häid aegu ja naersime. Meie kolmekesi. Nii hea oli.

Tartus jäin Mari poole mõneks ajaks, et teda õppetöös aidata. Siis vahetasin kodus riided ja püssi. Seal ma kaua olla ei jõudnud, sest Tallinna-trip oli oma töö teinud.

Tulin koju ja vajusin magusasse unne.

Ja Tallinnast ei tohiks mitte mingil juhul saada kultuuripealinn, kui kõik inimesed selles ujuvad oma kultuurituses ja ma võin öelda, et suurem osa eilsetest kokkupõrgetest tõestas, et nad seda teevad. Selline peapüsti-mul-on-teiestest-nii-suva-olen-kõige-ilusam-parem-nägusam olek ajas mul kohati südame pahaks.

Seal olime siis meie: kaks maatüdrukut, hirmsa naeruga tundmas elust täit rõõmu. Püüdes kõikide ellu pisut rõõmu tuua, kuid vastu sain mina küll ainult punase kurgu. Tülpimus kevadel on kõige jubedam vaatepilt ja ka tunne. Pole ju raske hommikul ennast vastavalt häälestada.

Päev on uus, linnulaul, kollakas-roheline muru, kõva asfalt, millel tatsata, päike aeg-ajalt pilve tagant silma tegemas. Kõike on, on elu!

Nautige seda koos minuga, palun

Signe*

Siin ma siis istun. Kell läheneb üheteistkümnele ja ma mõtisklen selle üle, miks minu koss WC’s oli. Oleks siis, et mõlemad kossid on vetsus, aga ei. Üks koss vedeleb keset koridori ja seda täiesti uskumatus poosis teine vedeleb siiamaani peldikus. Hea hommik- hea hommik.

Järgmine laks oli see, kui peegel mu teele ette jäi. See polnud eriti hea vaatepilt, mis tagasi vahtis Keegi oli otsustanud meigi maha pesta, kasutamata sealjuures mingeid pesuvahendeid, mis tõi kaasa selle, et ma nägin välja nagu tänavatüdruk, kes on päris jõhkralt peksa saanud ning üritanud siniseid silmi meigiga peita.

Olgu. Sellest kohutavast vaatepildist üle saades ning ennast lohutades, et on ka hullemaid hommikuid olnud. Kobisin voodisse, et avastada tõsiasja: und pole. Jee. Tegin süüa. Otsustasin olla korralik. Keetsin lillkapsast n shiid, sõin natuke kodujuustu ka. Leidsin halvaa, mida lubasin enam kunagi süüa, kuid tegin seda siiski. Praegu ma veel ei kahetse, aga kui ma kainenen, siis ilmselt on mul sellest pagana halvaast paha.

Ma praegu mõtlen siin, et alkohol pole ikka päris see, mida mina võiksin tarbida.

Oi juppel. Nädal veel ja mina olen aasta vanem.

xoxox

Signe

Mu isal on homme sünnipäev. Lubasin emmele, et hoolitsen täna erinevate toidukraamide soetamise eest, kuna tal endal on tööl väga kiired ajad. Lisaks maalisin issile mingi kaardiräbala- mul lihtsalt pole kätt antud.

Tunnen ennast kuidagi nukralt ja on näha, et ilm jagab praegu minuga seda emotsiooni. Väljas on jahe ning udupeen vihm hõljub õhus. Hommikul tulin suure kiiruga koju ning keerasin ennast sooja teki sisse. Ma ei saa endale rohkem külmetusi lubada, vähemalt mitte järgneva poole aasta jooksul.

Eile veetsin kvaliteetaega oma sõbra Krissuga. Käisime kohvikus ja laterdasime kõigest, mis pähe kargas. Sellised istumised lihtsalt on ületamatud. Seejärel käisin Truffe’s, et vanematele lihavõttepüha puhul marmorkooki viia. Niipea, kui ma selle karbiga uksest sisse astusin, olid mõlemal lusikad käes ja kook hävitamisel. Kohe näha, et ma omandasin nende silmis jumalanna-staatuse. Eile olin ma muidu kasutu. Jooksin oma ilusa ja hea koeraga pisut ringi ja kirjutasin organisatsioonikommunikatsiooni esseed, mille lõpptulemusest lahutab mind 1 lehekülg. Täna lõpetan sellegi.

Hetkel kogun üheksakümnendate muusikat, et oleks, mida sünnipäeval mängida. Uskumatu, kui kiiresti aeg lendab. Alles lõpetasin 12. klassi, alles astusin ülikooli, alles-alles-alles. Nüüd on juba aprill, siis on mai… Ma ei teagi, kas ma tahan, et aeg sama kiiresti mööduks või selle jooksusamm vähe aeglustuks. Ma ei tea.

Ma ei saa lihtsalt aru, miks mina pean vastavalt teiste emotsioonidele ennast häälestama. Kui ma olen õnnelik, siis miks ma seda kõigi ees olla ei või. Miks peab kohe minu õnnelikkust hakkama hävitama mind mõnitades? Või lihtsalt mu tuju oma napisõnalisusega hävitama? Kunagi ütlesid, et sina mind takistada ei saa ja ei taha- ükskõik, mida ma teen. Ja mis nüüd siis teisiti on? Lihtsalt mõnitades mind takistada ei saa. Pigem ajab see mind rohkem närvi.

Praegu ma olen kurb ja veel kurvemad mõtted peas.

Ma ei mõista, kus mina olen vea teinud. Ma lihtsalt ei saa aru, miks pean mina ennast alati süüdi tundma ja seda hetkel, kui sina peaksid seda tegema, aga sina lihtsalt solvud ja pead kogusüüdlaseks mind. See võib uskumatuna tunduda, et ma pruugi vastu pidada sellele kõigele. Seega mõtle pisut kogu asja üle. Kaua me teeme näo, et oleme õnnelikud, kui üks meist seda pole?

Ajaks rula välja?

Signe

No keegi ei tule mulle ütlema, keda mina valin. Eriti haledad on Keskerakonna reklaamid, mis ainult prügikasti peale sobivadki, mujale küll mitte.

Reformierakond on ajast ja arust, Ansipiga pole keegi rahul jne., ärge ajage mind naerma, nagu oleks jälle LASTEAIAS. Ja kui me polegi Ansipiga rahul? Keskerakonda IKKA ei valiks, sest minu arust on antud erakond kõige ehedam näide korrumpeerunud ussipesast, mis ajab nii räpast poliitikat, et jube. Mul tuleb itk peale, kui ma kuulen jälle, et K-erakond on endale kuskilt raha kantinud ja pisar tuleb silma, sest ma tean, et nendest ei saa rahu. Hakkavad jälle oma “vahvate” reklaamidega silmi ja kõrvu piinama. Nad on ühed kõige hullemad reklaamijad ning nad on nii võltsid, aga seda on enamus poliitikuid, seega seda  nina alla eriti hõõruda ei saa.

Ma ei oskagi öelda, milline erakond normaalsem on. Ega ükski nii väga mulle istu. Poliitika pole minu jaoks. Aga teada on, et K-erakond minu häält küll ei saa ja kui nüüd keegi ütleb, et mina olen idioot, et ma neid ei vali, siis SQUEEZE ME, minu mõtted, minu blogi, minu arvamus, you fix your hair, you look like a damn cockatoo (Monster in Law, Wanda Sykes, 2005)

Mulle maitsevad Savisaared, kes väidavad pidevalt, et Ansip on jobu ja ma ei tea veel mida. Minu arust olete te kõik narrid. Eile kuulasin poole kõrvaga raadiot ning kellegi blogis oli täpselt see sama arvamus, mida minagi jagan. Nimelt, selle asemel, et käituda nagu opositsioonile kohane, kritiseerida koalitsiooni ning teha nende pingutused pihuks ja põrmuks, võiks neid aidata. Ja kui nüüd tulete ütleme, et see kriitika, mida nad nii huupi pilluvad, on konstruktiivne, siis ma naeran teid välja.

Toksi Google‘isse “Vilja Savisaar Ansip” ja edasiviivat kriitikat tuleb nagu rahet.

“Vilja Savisaar: Ansipile käib peaministri töö üle jõu” ( http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=289729 )

“Vilja Savisaar: peaminister Ansip kurnab tööinimest” ( http://www.postimees.ee/?id=99704 )

“Savisaar: Ansip peab valetajast Maripuu vallandama” ( http://www.virufolk.ee/node/622 )

“Vilja Savisaar: Ansip tahab lapsed tuua ohvriks valimislubadustele” ( http://www.postimees.ee/?id=33832 )

“Vilja Savisaar: Ansip pettis riigikogu ja avalikkust” ( http://arileht.epl.ee/artikkel/420042 )

“Vilja Savisaar: Ansip tegi eelarvepettuse” ( http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=268340 )

“Vilja Savisaar: riigieelarve on toores ja vigasid täis” ( http://www.arileht.ee/artikkel/445245 )

JNE.

Kallis Vilja, sa muudkui LAHMID. Mida olete teie ära teinud, et Reformierakonda aidata? Kuidas olete te aidanud neil neid ülaltoodud vigu vältida? Sellega, et pritsite mürki nende suunas. Oleks veel, et ta ajaks tarka juttu, aga noh, see, et ta seda teeb, on sama tõenäoline, kui see, et homme kell 25:00 (jah, kakskümmend viis) hakkab taevast kuldrahasid sadama.

Öelge mulle, kuidas aitab väide, et Ansip pettis riigikogu ja avalikkust. Aitab inimestel pooli valida? Ega poliitika AINULT valimine pole ju, stupido. Siiski, minule tundub, et K-erakond elab ainult selle nimel, et jõuda võimule ning seda siis ära kasutada (enda kasuks ikka).

“Ärge valige Reformierakonda, sest nad on pahad, pahad ja veel halvemad, aga MEIE, meie teame lahendusi kõikidele probleemidele.” AHH, Saage kaineks!

Eile jalutasin koolist Lõunakasse ja süda läks pahaks nende K-erakonna reklaamide peale. No mida?!?! Võtke tuld!

Ja ma ei ütle, et MINA Reformierakonna pooldaja olen, kuid K-erakonna oma pole kindlasti. Ma usun pigem väiksemate erakondade pingutustesse, nii palju võin saladuskatte all öelda. Rohelised on midagi sinnakanti.

Igatahes, sain oma vimma välja kiskuda ja nüüd keskendun issi sünnipäeva korraldamisele.

Olge mõnusad ja ärge laske valimisreklaamidel ennast mõjutada!

Signe Ivask

Otsisin eile poole õhtuni seda Pulleritsu artiklit. Lugesin veel õpikutki.

Täna hommikul küsis ta selliseid küsimusi, et lausa muretsema paneb.

Eile oli suhteliselt produktiivne päev. Siim käis linnas magamas ja tsillis muidu pisut ringi.

Kool oli kool.

Täna kinkisid tibulinnud Liisu ja Laurits mulle imeilusad kõrvarõngad. SINIST FRIKKIN VÄRVI. Ma olin sõnatu… ja olen siiamaani. Te olete nii armsad

Homsest hakkan küpsetama ja olen kasulik, sest laup. vaevalt kõike teha jõuan.

Sünnipäev tuleb. Hehee. Sünnipäev.

Eks näis paljud see aasta sünnipäevale tulemata jätavad. Aga tegelikult võtan ma asja maru lõdvalt, sest kõige paremad ja tähtsamad on seal nagunii kohal.

Unos, tres, quattro.

Sorry, pole teiega midagi rohkemat hetkel jagada.

-Signe

Täna oma tibulinnuga Tõnis Mäe kontserdile. Jeah. Kahe lemmikmehega õhtut veeta… not bad.
Vabandan, hetkel ja üleüldse järgneval nädalal pole eriti aega blogida, kuna kodutööd ja eksamitööd on äkitsi ühenduses. Seega. Alustan kodutööde likvideerimisega enne, kui need üle pea kasvavad.

Tibulinnu.

I See you sleeping only in my mind
I have been away alone this season
I waste so much time
Thinking of when I would hold you gently
And I\’d look into your eyes
And I would be the one to calm your shaking
When you would cry

I miss you in my life
I miss you in my life
I miss you in my life
So miss you in my life

You hide your answers within every smile
Time and time again I\’d lose my chances
To reconcile
Even if I had my time over
It would take a while
To reveal all my best intentions
That I let slip by

I miss you in my life
I miss you in my life
I miss you in my life
So miss you in my life

-Signe

Töö on kasvanud kuhjadena üle pea. Ma olen ennast alati kohusetundlikuks inimeseks pidanud, kuid viimasel ajal tundub, et see kohusetundlikkus lihtsalt ei tasu ennast ära.

Peale selle, et härra Pullerits meile jõhkrates kogustes lugeda annab (ma ei väida siinkohal, nagu oleksid need lood jamad vms), on otsustanud ka teised õppejõud, et on aeg kodutöid anda ning peale selle ka eksamiks juba valmistuda.

Tegelikult polegi väga viga.

Tuleb maha istuda ja otsast asju tegema hakata.

Eile käisime Taavi, Miku, Liisu ja Mariiga ööorienteeriumisel.

Üks tripp viis meid Hiinalinna, mis oli unustamatu kogemus. See oli jube kogemus. Ma kartsin. Tõsiselt. Peale selle otsustas meie orienteeriumisega liitunud Lauri mind pidevalt ehmatada. Kaaaaabak, ma ütlen.

Hiinalinnas olid maja nagu karbid, kuid Kaubamaja disain unustage kohe ära.

See kriitvalge karp keset tartut on karpide eliit.

Need karbid, mis olid Hiinalinnas… need olid kokku klopsitud vanadest puupilbastest. Teate küll, kuidas vana puu kisub halliks, kui seda vastavate kemikaalidega sisse õnnistatud pole. Aknad olid neil karpidel samuti. Aga need aknad olid ilmselt lihtsalt robustselt seina lõigatud. Kardinaid ei tunnistatud. Kardinate asemel oli valge papp. Kõndides oma n.ö punkti juurde, jäime seisma keset prügimäge… hinge tuli hirm. Kauguses lõrises koer, kuulda oli haukumist, õues oli pime… kartus mingi süstla otsa astuda oli suurem kui suur. Mina kartsin. Te oleksite pidanud nägema neid puitaedu, mis seisid püsti küll tänu kõrgematele jõududele. Mõni tugevam tuuleiil on täielikult potentsiaalne selle aia igavikku pühkima. Me ei suutnud uskuda oma silmi. Totaalne uskumatus, et midagi sellist üldse Tartu lähedal olemas on. Päriselt. Kurat, Tartu on nagu Potjomkini küla- kõik näib nii ilus, hea, kena ja korras, aga tegelikkuses pole asi üldse nii roosiline. Pole ju ainult nii, et Tartu kesklinnas elavad inimesed, ka väljaspool seda on elu. Uskumatu küll, aga ka Hiinalinnas on elu. Päriselt. See pilt jääb mulle nüüd eluks ajaks meelde. KOHUTAV.

Seevastu oli tänane päev nii kurnav. Hommikul ärkasin varem, et neid artikleid veel lugeda, aga ilmselgelt ma feilisin oma töös, pole ka viga, ma ei jõua enam niikuinii ennast ületada. Ta tapab mu oma artiklitega. Aga pole viga, ma kavatsen konkurentsis püsida.

Käisin ka emme juures täna ja hüppasin kogemata valesse kabinetti sisse, anudes oma ema asukoha kordinaate. Lõpuks ma ka sain ja siis avastasin, et uks oli tal, raisal, kinni, mis omakorda tähendas, et ma seisin keset pikka koridori õuduses kuna: a) mu telefoni aku oli tühi- seetõttu ma üldse emme juurde läksingi, et ta kodust laadija kaasa võtaks; b)kartus kohtuda onudega, kelle nõupidamist ma seganud olin, oli jõhkra-võitu; c)metsikus koguses inimesi traavis mööda seda pikka koridori, piideldes mind ütleks isegi, et liiguudishimuliku pilguga. Lõpuks ma läksin mingite diivanite juurde ja persetasin. Lõpuks tulid tädid raamatupidamisest ja hakkasid mu üle pisukest nalja heitma. Kaabakad ! Nad lubasid, et mu ema kohe saabub, kutsusid mind veel endaga sööma ka. Armsad vanatädid on nad. Ma keeldusin viisakalt, lootuses, et ehk mu ema siiski saabub õige pea ja ma saan oma telefoni lõpuks tööle lükata. Lõpuks päevakangelane ka saabus, tunnistades, et ta oli ära unustanud, et ma TULEN. MIDA? MA SAATSIN TA KUKELE. Ja siis läksime sööma. Kui ma endale süüa tõstsin, hakkas sööklatädi naerma ja küsis, et mida see endast kujutab, mida ma söön. Noh see on notsupada ja kapsasalat. Seejärel naeris ta veel natukene ja küsis, et kas mulle ei maitse nende toit. No maitseb küll ja kuidas veel! Aga miks ma seda siis ei söö… NO SÖÖN JU. Näe, see on pada ja see on kapsasalat, siis ta naeris ja toksis arvele minu söögi pealt juurde 8 krooni, mis tegelikult oleks pidanud olema 30. – . Mai tea, ma ju söön küll, aga ehk mitte nii palju, kui nad on harjunud nägema. Seejärel kutsus see tädi mind niruks A kräsupeadesserdi sain ka. See on selline… kokteiliklaasi kuhjatud kräsupeakoogi tükid ning peale valatud hapukoor ja šokolaadiglasuur. Sõin kõhu täis ja veeresin koju. Homme lähen ära koju.

Signe

Ma istun üksinda kodus ja vannun tulist kurja: järgmisel korral, kui see ülemise korruse Maria Magdalena otsustab oma ärajoodud häälega karjuma hakata, teen ma midagi erakordset- helistan politseisse. Kaua võib?

Ma olen väsinud. Vääääga väsinud. See nädal kulmineerus tänase hommikuga, kui loivasin Härra Julma loengusse ja nautisin ajakirjaniku tööd. Meil oli pressikonverents, kus Härra Julm etendas kõiki, olgem ausad, ta tegi seda päris kelmikalt. Vot selline humoorikas õppejõud ta siis tegelikult ongi .

Neljap. oli meedia regulatsioon, mida ma meeletult kartsin. Ma ei karda kriitikat, ma kardan seda, kui mind veetakse silmad kinni kohta, kust välja saada on pea võimatu. Õnneks mind sellesse pilkasesse pimedusse (aka teadmatusse) sukelduma ei sunnitud. Juhhei.

Teisip. oli mitmekordselt õnnestunud. Suhtekorralduses saime oma esitluse tehtud, tänu jumalale. Õhtul oli proua Greete Marco Jaadla sünnipäev, kus oli näha paljast ihu rohkemgi, kui ainult “silma”- piirkond seda võimaldab. Õhtunaelaks kujunes (peale Farmi-Gaabrieli ja tema võtete) strippar Marco, kes suutis mu kõhulihased krampi ajada – selline mees. Tegelikult oli asi selles, et me Riinuga lihtsalt naersime kogu tema etenduse aja. Ma ei suutnud. Ma mõtlesin, et hakkan köhima, aga ma pidasin vastu…

Päeval tuli mulle jalgrattur Leppik külla ja seda Viljandist. Gosh, I adore him (:

Õhtul pidasime siis Greete sünksi, kus joogiks oli vikat, mis sisaldas endas jooke, mida ükski normaalne inimene kokku ei vala. Niipea, kui ilmus Marco ja oma hööritamise ära tegi, tõstis häält emand Lapp ja … “Kuule, viska mulle viina.” Mõni mees lihtsalt mõjub nii positiivselt.

Siis otsustati sammud Püssikasse seada, kus mu kallil hakkas unnu silma ning ta tahtis koju minna. Mina kui hoolitsev tüdruksõber ei suutnud tal üksinda koju minna ning ühinesin temaga. Kalli konditsioon muudkui halvenes ja lõpuks otsustasin tema kõrvale tudule keerata. Enne sai tehtud igasugust sõud muidugi, alustades sellega, et mees ei tahtnud ukse najalt kuidagi püsti tõusta ja lõpetades sellega, et mu vannivaip oli läbimärg.

Ja Siim, kes on nii tark ja joob tuvisitta täis olevast kaevust vett?

Igatahes on päevad möödunud ja iga päevaga lähenevad hirmuäratavad eksamid. Hirm on naha vahel. Tegelikult on väsimus ka.

Täna jõudsin koju ning kimasin kohe jooksma. Päris hea oli. Täna tegin ikka mäkke jooksu tempoga ning kiirendusi ja… noh… jätsin mulje, et ma ikka olen kõva trennitüdruk. (TEgelikult olen ka, aga seljahädade tõttu on trennidesse nelja- päevane vahe tekkinud.)

Eile käisime tüdrukutega väljas, sest A- rühma kontsert oli (ja seda täiesti tasuta, muideks!). Ma pole nii apaatset publikut veel näinud! Lõpuks ei pidanud ma enam vastu ja kappasin lava ette, TÄIESTI IHUÜKSINDA, lootuses, et ehk mu kolm sõbrannat liituvad. Vaatasin juba, et Greete (kes nüüd on mulle Henry võlgu, sest ta lubas selle mulle osta, kui ma tantsima lähen) hakkab tulema: ta korjas taskust asju, aga tegelikult otsis see tõbras telefoni, et mind filmida.

Igatahes minuga liitusid mingi räppgängsterid /kõik olid kutid. Kogu pulli lõppedes veel plaksutati ja siis ma kadusin nagu tina tuhka. Kõige haigem oli see, et ma pidin Kozyle pidevalt sõnu ette ütlema. Vaene mees, ilmselt on Hennessy ta meeldejätmiserakud täiesti ära söönud. Head kontsert: vanad ja uued lood segamini. A Rühm rox my sox- nagu väidetavasti ütleb noorem generatsioon.

Jõudsime oma otsaga Pirole, kus mina avasin pudeleid oma võimsa käehoobiga. Veel kandis üks mees mind ja Mariid üle õla- ta olla mingi naisekandmise viiekordne maailmameister. Meie kui eriti objektiivsed ja allikat kriitiliselt hindavad ajakirjanikud ei uskunud seda vennikest eriti, kuid ta tõestas, et jõudu oli tal ropult.

Pirolt lippasime Krooksu, kus polnud HENRYT. Mida hekki, ütleksin ma selle peale ainult, ja vaikiksin, ning ilmselgelt ma seda ka teen.

Krooksus olime naised omavahel ja rääkisime kõigest.

“Tema arust on see nagu saia söömine läbi kilekoti,” sõnas proua ja jäi vaikides oma vilkuvat telefoni vahtima.

Tugevamad, aka Mina, Marii, Riin otsustasime minna Zavoodi, emand Lapp kappas kojo.

Zavoodis vaatasin ma seda, kuidas Riin oma pulgakommi (mille ta Pirol 11-aastase tüdruku käest 10 krooni eest soetas) Varblase sisse uputas ja seda siis meelalt lakkuma hakkas.

Mina olin väsinud ja kappasin samuti koju, jättes kaks kõige võimsamat naist Zavoodi.

Tänane hommik algas Uudise sotsioloogiaga (nagu mainitud).

Ja nüüd olen ma siin ja õhkan õnnest, sest tänane päev on olnud päris normal.

Ostsin emmele kingituse ka ära, teadagi on pühap. emadepäev ja kuna ma olen ühel korral selle ära unustanud… ning nägin, milline pettumus mu ema näolt vastu peegeldus, siis tollest ajast peale üritan olla parem tütar !

Olge teie ka oma vanematele head lapsed!

Ilusat ilma teile, kallid.

Teie Signe

Mitu korda ma pean ütlema : ärge rikkuge Eesti kullafondi laule.

Vänäääs väksäliiiiiiiis… UAUAUAUAUAAAA… KRRRRRRRRRRRRRRÕUH.

You people make me sick.

Melanhoolia on peal. Vaatasin vanu pilte ja nii palju tuli meelde. Nii halba kui ka head.

Kui võimatult rumal kaks aastat tagasi olin. Ületamatult loll.

Las see olla.

Igatahes rügan ma nüüd eksamite sooritamise nimel tööd teha, lisaks üritan muud asjad võimalikult kiiresti kaelast ära saada.

Pealegi otsin lõpuaktusteks laule.

Kui nüüd muidugi ei selgu, et eksamid tulevad lõpuaktuste ajal. Ma ei imesta üldse, kui ma näiteks meedia regulatsioonis peaksin järeleksami tegema. Kusjuures, see on üsna tõenäoline. Mitte ka üsna, vaid PÄRIS.

Ma pole kunagi feilinud, aga üks läbikukkumine on silmapiiril. Ma tean, mu tai-fiitšu-hai-de-ja-vu-ma-ka-ro-ni-d-po-le-hea-d raamat soovitas/käskis vaadata tulevikku ja POSITIIVSELT! Ma pean olema optimistlik. God damn it.

Homsest olen optimistlik.

(Jeah, right.)

Ma lähen kiusan oma klaverit veel.

Selgeks on saanud Bella’s lullaby, see õige versioon, mitte see River Flows into You. Mis minu arvates on kaunim, kui ükskõik missugune versioon Bella’s Lullaby’st.

Ma nägin ka Twilighti. Jah, Edward aka Pattinson on ilus, ilus, ilus, ilus ja kuradi andekas. Aga tüdruk(ja minus ei räägi armukadedus nüüd) oli üldse teistsugune, kui ma ette olin kujutanud raamatu põhjal. Seega. Ma sukeldun raamatumaailma eelkõige. Filmid ei ole minu teema.

Anyway.

Olge mõnusad ja tehke sporti.

Ma täna tegin (:

Tsäoka!

-Signe

Tere!

Tegin leiba. Päris ise tegin. Lausa juuretise tegin ka ise. TÄITSA ISE. KÕIK ISE

.

JA LEIB.

LEIB OLI..

RÕVE? Rõve on vist isegi liiga leebe, et olukorda kirjeldada. Põhimõtteliselt olen ma “ahjusoojad saiad ja leivad” autori või autorite peale ülivihane. Mis mõttes te soola kogust kirja ei pane? Leib iseenesest lõhnas hästi ja oli isegi kergelt hapu, kuid kuradi läila ja megamage (hea sõna ). Mul pole viimasel ajal veel sellist oksekrampi peale tulnud.

Niisiis lendas leib ilma pikema jutuajamise või mõtlemiseta prügikasti, kus ta varsti saab Eesti loodust õnnistama hakata, sest vaevalt ta kellegi maitsemeeli õnnistab.

Kurat, kui halva maitsega see ikka oli. Issand jumal. Mul pole tükk aega olnud tahtmist oksendada, kuid täna see kõik muutus. Tahtmine muutus järjest reaalsemaks . Aga ma pidasin vastu ja nüüd üritan kõigest väest oma feili unustada.

Kurat, ma proovin veel uuesti! See nädal lausa! Te veel näete, et ma saan hakkama sellega. Te veel näete!

(PS. MA tahaks praegu lusikaga soola süüa )

Signe

Heieihei. Kell peksab kolmveerand kahtteist ja mina hakkan blogi täiendama. Viimasel ajal pole mul aega hingatagi, ausalt öeldes.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest…

Vein on kuradist.

Kuna otsustasin intensiivse treeninguga peale hakata, et suveks vormi saada ja võistelda… mõtlesin, et tuleb veel viimast korda see suvi mekkida alkoholi. Kange alkohol pole eriline sõber, seega valisin õhtuks punase veini- poolkuiva, mu lemmik. Kõik oli ilus ja tore, kuniks läksime Greete ja Liisu ja Kerli ja Krissu onnist Marii juurde, kus tuli vein lõpuni lammutada. Ma pakkusin inimestele veini veel ja.. rääkisime neiu Aljasega, kes on mu iidol internatsionaalses mõttes, ausalt! Seega, mõeldud-tehtud, järgmine samm: hukatus nimega Krooks. Mikk oli tööl oma väga positiivse olekuga. If anyone thinks he is an emo, he hasn’t met Mikk. After he has met Mikk, well, he starts thinking that he(not Mikk) is the happiest person alive. Ka seal tarbisin midagi lahjat, sest Henryt polnud, jälle… Mu süda tilgub verd ja Krooksu enam ei tiku.

Järgmine seik on hommik, kui ma oma valust uimase pea üles tõstsin ja avastasin, et olin ikka veel joobes. Kiiresti laksasin paar valuvaigistit ja läksin tagasi magama. Ärgates olin jumala kindel, et ma magasin valuvaigistite mõju maha ja nüüd peab uuesti võtma. Päeva lõpuks, julgen tunnistada, hakkasin täitsa elama. Seejärel tegin oma esimesed sammud uisutajana. Mom, you can be proud now ! Ma jumaldan rulluisutamist, see on nii hea. Greetega oli päris mööda asfalti libiseda ka. Alati Greete ees ja Signe taga. Nalja sai, juttu sai, maja nägin, mille fassaad oli jõhkralt antiikaajastust ja maja kogumaksumus ületab ehk miljoneid… aga üldises plaanis oli päev SUUREPÄRANE.

Neljap. tuli siim ja siis oli kvaliteetaeg. Pulleka viimases loengus käisin ja… reedel tegelikult oli viimane loeng. Avastasin, et olen kogunud 52 punkti, seega olen ainest läbi Kuigi hinne “E” pole see, mida ma tahan… ei ole  mõtet vinguda. Suhtekorralduse sain “A” … te ei kujuta ette ka, kui õnnelik ma olin olen siiamaani!

Täna käisin jälle rulluisutamas… sõitsin üle kahekümne kilomeetri maha… ja hea väss on peal, aga pean siimu aitama veel. Khm, matemaatika, jee, mu lemmik. NOT! See, mis nädalavahetusel juhtus… no juhtus head, juhtus halba, aga ühest ma sain aru…

Täna sõitsin kuskil äkki Vahi tänavas ja nägin omaarust siilipoissi teenurka surutult. Pidurdasin ja sõitsin siis kümme meetrit tagasi (kuna pidurdusmaa venis maru pikaks ). Võtsin uisud jalast ja läksin siilipoissi päästma, aga tegelt oli see mingi taimepuhmas, mis oli ära kuivanud. Teate küll, nagu need kerad kõrbetes on, mis igas kauboifilmis ekraanile püütakse… kui tuuleiil tuleb, võtab endaga tolmu ja liiva, siis on iga kord ka üks selline kuivanud puhmas seal… Fail igatahes ja sõitsin edasi.

Ennnnne suutsin ma muidugi elektrikapile otsa sõita. Mitte nii, et “hopsti” ja pigem nagu “PRÕMMMMMDI”. Minge nugisesse, kui valus mu käsi oli ja jätkuvalt on. A ei kriimustus meest murra, lakkusin haava puhtaks ja kaapisin nelja tuule poole.

Tänasega võib ilmselt rahul olla.

Käisin org.kommunikatsiooni seminaris… ja sealt edasi sebiti mind filmivõtetele, kus ma sain oma aeroobikat näidata ja feilida.

Signe: Issand jumal, kas me peame nii tantsima ?

Teised: Jah, pole midagi hullu ju.

Signe (iroonliselt): Mis te olete siin kõik tantsijad?

Teised: (üleüldine naer)

Nad olid tantsijad, tegelikult ka.

Mu teine nimi on fail. FEIL FAIL.

Tervitades

Signe

(Ps. täna saatsin kahte kohta kirja: tahaks tööle saada. Üks neist on küll praktikandi töö ajalehes, kuid teemaks on sport… saate aru, see oleks ideeaaaalne koht, kus praktikale minna… Igatahes, keep in touch)

Mille põhjal on tehtud kõik filmid, kõik laulud, KÕIK KÕIK KÕIK?! Mille? Emotsiooni, juhtumiste, õppetundide.

Täna ma mõtlesin, et miks vahepeal läheb halvasti.

Vahepeal, kui ikka väga viltu veab, siis ma tean, et pole viimastel päevadel olnud eriti hea inimene. Ma kiputan üleliia kritiseerima, vahepeal või siis päris tihti ütlen inimestele, kes endast heal arvamusel on, nii, et nad enam lõpuks nii heal arvamusel pole.

Mõni kord ma jällegi imestan, kuidas ma auku lendasin, mille väidetavalt ma ise endale kaevasin. Pole ma nii paha inimene ühti. Või siiski …?

Kuidas saan ma oma vigadest õppida, kui ma isegi oma vigu veel ei tea? Kust mina tean, mille pärast ma kogu aeg endale igast jama kaela tõmban. Jah, üritan oma sarkasmi ja irooniat (jah, need kaks asja ei tähenda päris üks-ühele seda sama) tagasi hoida, aga TÄIESTI lõpp, kui raske see on. Ma näen, et inimestele eriti mu huumor peale ei lähe, aga endal on oi-kui-naljakas. No jah. Üht viga ma tean, mille tõttu ma ennast päris tihti kuskilt musta seest leian. Jah see on mu imeilus ja alati oi-kui-viisakas käitumine. Keegi ütles mulle kunagi jumala tabavalt. See oli midagi sellist, et “sa käitud nagu laps”. Well, selle klasifikatsiooniga olen ma küll marurahul . Ma ootasin midagi palju jubedamat àla sa oled kibestunud vanamutt või ülbe pervert.

Sageli aetakse ülbus ja iroonia segamini. Iroonia ei tähenda alati ülbust ja üleolekut, see võib tähendada ka läbi lillede ütlemist, et “kui sa kavatsed siin kaua ego kasvatada, siis ma lõpuks enam sinust nii hästi ei arva, seega, palun ole vait”. Aga nagu ma ennist mainisin, pole ma üldse halb inimene. Ütleks isegi, et päris arvestatavalt viisakas . Kõik oleneb kohast, enesetundest, inimestest. Sõpradega koos olles… oleme me kõik viisakad, vaatamata vulgaarsustele või rumalustele… see olek on hoopis midagi muud.. need pisivead on andestatavad.

Ongi nii, ebaviisakate inimeste juuresolekul ma võin küll vait olla, kuid tegelikult tunnen ma ennast ka ebaviisakana, et ma üldse nende imelike juures olen. Teine äärmus on see, et ma võin nendega väga vaiksel häälel iroonitsema hakata (mida võib siis nende puhul võrdsustada bensiini-õli-süütevedeliku segu valamisega tulle). See on päris naljakas, kui närvi  nad ikka lähevad, kui neil sõnadest ja arust puudu jääb. Ning siis oskan mina neid veel rohkem närvi ajada sellega, et ma naeran nende üle. Kõige parem kaitse ning ravim ongi naer. Ja kui tahad neid hästi närvi ajada, siis naera näkku.

Ja nüüd ma imestan edasi, miks minuga halbu asju juhtub.

Signe