tahaksin olla laul.’

Jooksin täna bussile, sest mu mõistusest ilmselgelt tuul läbi käinud ja ma ei oska aegadega arvestada. Jooksin mööda sissetallatud jalgrada ning eest tuli väikemees oma emmega. Järgmisel hetkel ütles ta: “Oota!” ja astus suuure sammu lumehange, et mind mööda lasta. Ma jäin seisma, kükitasin, vaatasin talle silma, tegin pai ja ütlesin aitäh (: Mul oli nii hea tunne, lihtsalt imearmas väike poiss. Ta emme vaatas kõrvalt ja naeris. Reaalne: selliseid väikeseid positiivseid killukesi minu päevades ikka leidub.

Jõudsin bussile ja siis tulid kaks tudengipoissi peale, kellel oli äärmiselt kiire. Siis nad hakkasid uurima, kuhu see buss läheb. Ma olin alguses sõnatu, sest ma ei teadnud isegi. Kui pisut kogunud olin, siis ütlesin, et buss läheb TEISES suunas, kuhu nad olid planeerinud minna. Siis nad naersid seal ja ajasid mind ka naerma.

Olen mitu päeva järjest nüüd Tartus olnud ja muusikat kuulanud, no, ikka nii kõvasti, kui mu emme käest saadud kõlarinärakad lubavad, enne kui ülepeksma hakkavad. Lubasin endale, et enam mingisugust sitta* endale arvutisse ei tõmba. *Tähendab: halba muusikat. Täna naersin, kui meenutasin, kuidas eelmine aasta Riin ja Kärt mulle peale lendasid, kui nad mu arvutist Põuker feissi ei leidnud. Siis pidid jutjuubi kasutama. Ja et järgmine kord pahandusi ei tekiks, tõmbasin leidi gaagaa albumi. MIS MUL ARUS OLI?!!?!??!!??!! Kasutage ikkagi jutjuubi, tähendab, nüüd peate ikkagi seda tegema, ma ei kavatsegi sinna midagi SELLIST enam tõmmata.

Ütleme nii, et eile ja täna on olnud kummalised päevad. Andsin oma audiovisuaalsed tööd Kärdule, et ta tuld saaks alustada korteris. Haha, I’m a bad loser (:

Üldiselt olen ma kahtlaselt rahulik olnud, võibolla isegi pisut liiiiga rahulik, aga on ka alles päev kaks ülikoolis. Aga see rahulikkus ei kajastu mu unenägudes. Hakkasin lugema artiklit, kas meile üldse on und vaja. Kannataksin paar päeva magamata välja küll, sest ma ei taha kogu aeg näha seda, mida ma näha ei taha.

Nagu lubatud, olen see nädal tüdruk kleidis või seelikus. Homme on kolmas päev ja ausalt… pingutan ennast ribadeks, et mitte alla anda ja teksades minna. Olen tubli (:

Olete kallid, ikka väga kallid!

Signe

Ps. Argo on lastesaatemuusikaga ühele poole jõudnud, külastage tema maispeissi ja kuulake ise ka! Great, isn’t it?

I Love you.

Holly Kennedy is beautiful, smart and married to the love of her life – a passionate, funny, and impetuous Irishman named Gerry. So when Gerry’s life is taken by an illness, it takes the life out of Holly. The only one who can help her is the person who is no longer there. Nobody knows Holly better than Gerry. So it’s a good thing he planned ahead. Before he died, Gerry wrote Holly a series of letters that will guide her, not only through her grief, but in rediscovering herself. The first message arrives on Holly’s 30th birthday in the form of a cake, and to her utter shock, a tape recording from Gerry, who proceeds to tell her to get out and “celebrate herself”. In the weeks and months that follow, more letters from Gerry are delivered in surprising ways, each sending her on a new adventure and each signing off in the same way; P.S. I Love You. Holly’s mother and best friends begin to worry that Gerry’s letters are keeping Holly tied to the past, but in fact, each letter is pushing her further into a new future. With Gerry’s words as her guide, Holly embarks on a journey of rediscovery in a story about marriage, friendship and how a love so strong can turn the finality of death into a new beginning for life.

It hurt seeing this.

Signe

Järgmine nädal kannan iga päev kleiti. Või seelikut. Põhjus on selles, et järgmisest nädalast algab kool.

Olen täna terve päeva Tartus norutanud. Sõin just moosileiba ja nüüd vaatan mingeid ekstravanu sarju ning kuulan muusikat.Black Lips – Bad Kids.

Eile öösel nägin und, kuidas vampiirid mu ära sõid. Ja mai mäleta, et ma oleksin üles ärganud. Ju see polnud nii hirmuäratav kui see, mida siiani näinud olen.

And reality strikes.

Mul on seoses sõbrapäeva lähenemisega väga-väga negatiivsed tunded. Mulle sõbrapäev eriti ei meeldi, kõik tundub nii pealiskaudne. Poed on igasuguseid punaseid südameid ja kräppi täis. Nii vastu hakkab, et ostsin täna suuremalt jaolt toidu ära, loodetavasti ei pea kahe nädala jooksul süüa rohkem ostma (jah, looda sa).

Täna on ehk pitsaõhtu ja homme on muuviõhtu Manniga. Kuid kõik selgub täna. Tahan Orelipoisile minna, aga kardetavasti ei jõua sinna. Kurat. Aga ehk on nii parem.

Tsau

(Jah, pildil olen mina, jah, ma kannan kleiti (:)

http://www.epl.ee/artikkel/487206

Another sleepless night.

Tegin täna Marile laulu.

Signe

Eile päeval otsustasime mina ja mu läpakas, et alustame tänast hommikut format C-ga, mis tähendab, et kõik laulud ja pildid on diistroid. Täna vajutasin sujuvalt “YES”, kui tekkis küsimus, “Are you SURE?”. Mu isa ristis mind imelapseks, sest mitte keegi teine (mu onu on IT-spets ja isal tööl on ka IT-mees) ei osanud selle jamaga midagi peale hakata, mis ma oma läppariga korda saatsin. Täpsemalt üritasin kõiki draivereid apteitida, a sest ei tulnd miskit hääd, nigu näha.

Millest ma mõelnud olen? No, Kristjani eeskujul olen sorteerinud sõbrad ja sõbrad (kes teevad näo, et on sõbrad). Olen jõudnud siirale järeldusele, et eksisteerib ikka pääääris jõhkras koguses parasiite ning uskumatult õelaid inimesi. Aga ma tean, et ma ei suuda nende vastu nagunii eriti kuri olla või solvunud, sest mul tekivad endal süümepiinad. Yeah, it sucks being me!

Lugesin eile karma kohta (jeap, i’m the next american buddha munk) ja sain päris kõvasti targemaks ( :

Ja ma olen hetkel hevi-lainel, maispeiss, i frikkin looove you.

(Kuna kaotasin oma arvutist kõik hää (ja mitte nii hää- miks endale igast sitta sinna muretsesin üldse?) muusika, siis kuulan nüüd maad, missugust muusikastiili ma kõige pealt lahkama hakkan. Olen päris mitu korda öelnud, et mulle mingid niisama röginad ja teemad ei meeldi, aga miiiiinge meeeetsa, meeeeeldib küll. Kuulan praegu mingit asja, mida Siim Mihailööööööv(is in the air) soovitas. Alguses tõmbas näo päris krimpsu, aga jätsin mängima ja praegu moshin. Vot selline piiga olengi. TAHAN KA SELLIST HÄÄÄLT TEHA. WHHWÄÄÄÄÄOOOOO.)

Olgu, tegelen nüüd oma elu ja läppari installimisega edasi.

Kõike head!

Signe

Hei! Vabandust, ei taha siia blogisse viimasel ajal mingit erilist emotsiooni tuua, seega kõigest lühidalt. Mõned sõbrad on murelikult juba helistanud ja uurinud, mis minuga lahti on ja kuhu ma kadunud olen ja ülejäänud küsimused saavad kohe vastatud:

1. Olen kodusoojusesse ennast praegu ära peitnud;

2. Varsti rüvetan Tartut, sest pean tööd tegema (ootan juba seda!) (täpsemalt siis neljap. või reede tulen linna);

3. Jah, ma tõesti olen kahes roides olevate mõrade võrra rikkam, juhtus see mõni päev tagasi, kukkusin trepil, ärge muretsege, mõne aja pärast pidavat asi korras olema (ei köhi verd, kuid naerda ka eriti ei saa);

4. Jaanuar on olnud raske kuu minu jaoks see aasta, tõepoolest. Raske, sest see hõlmab endas palju segadust, närvipinget, muret ja kurnatust. Vahepealsed kiunuvad sissekanded siin panevad mind ennastki punastama, kuid pole parata, ma tõesti ei pea pingele vastu ning minu varasem õnnelikkus kulmineerus sellega, mille ma ilmselt ära teenisin.

5. Muusika teeb mu olemise hullemaks ja siis jälle paremaks. Kuulan ja ei kuula, teen ja ei tee. See on seis PRAEGU.

6. Teil on õigus, mul pole kooli, puhkan juba kolmandat nädalat.

7. Põhjus, miks mind eriti msnis või orkutis tsättimas pole, on see, et ma ei tunne praegu eriti vajadust nendes kohtades olla (sorri, sõpad). Te mõistate ilmselt, miks see mu jaoks liiga teeb.

8. Aega sisustan lugemisega, jah, olen bookworm. Asi on lihtsalt selles, et see aitab mu mõistusesse tuua uusi ja värskeid mõtteid.

9. Jah, mul on viimasel ajal olnud uneprobleemid, mis pole viimaste nädalate/päevade jooksul lahenenud. Aga tegeleme perekondlikult sellega, et need mured taanduksid. Ma pole esimene, kellel luupainajad on, right?

10. Muutused minu juures? Ainus muutus on see hetkel, et juuksed vohavad kasvada ning paari kohta langes ka musta värvi. Tõesti. Ilmselt lisandub mu kehasse lähiajal veel üks auk. Wait’n’see.

Loodan, et nüüd saite suuremalt jaolt teada, mis toimumas on ning ei muretse nii väga. Hoidun praegu suhtlemistest niivõrd kuivõrd see võimalik on, sest minu jaoks on kõik veel värske värviga kaetud. Teate küll. Võtab aega selle uue kujundusega harjumine.

Olete kallid, aitäh muretsemast.

(Peatse kuulmiseni)

Signe

kohoke.

sellised hommikud, kui vanemaid ei koti, et ma riidesse ei viitsi panna.

kui ma ennast ei vigastaks, siis teeks seda keegi teine.

kruvin statiivi, kuni mu lauluõpetaja närvi läheb.

peod minu juures, mis lõppevad kellegi teise jaoks kiiremini kui minu jaoks.

Maidu käest laenatud erivärvilised kargud olid ühe suve lemmiktranspordivahend.

limmi saun ja küsimusitekitav läbipaistev pokaal. khm.

krõpsud ja Signe, selleks suveks polnud ma krõpsu kolm aastat söönud ja ei söönud tookord ka!

porgandi vastu mai saa.

estonia klaver.

kaks laulu järjest ja sõnad olid peas.

läksime merlega salaja soome.

retro on väga oluline.

kui meie kuskil kolmekesi plaani peame, siis on kuri karjas.

mari sünnipäeval sai tookord liigagi palju nalja.

lemmikpilt võistlustelt. kui hästi ma blokki hüppan.

meigita preilid tegid annule mälestusraamatut.

kellele õun, kellele rumm.

vot see on vaene pilk.

päev pärast kipsi panemist tähistasime kipsi ära võtmist.

"ärge paadiga sõitma minge, eks"

minu emohetk, ärge segage!

sama grimass, kuid minul sellest, et üritasin tekiila ja lahja õlu omavahel sobima panna.

mari lööb mu maha.

ta oli must kunagi paalju lühem.

see pilt ei vaja selgitamist (valisin endale Valentini).

periood, kui kuulasime ainult rokki.

muulil.

ainuke tüdruk, kes aktuse alguses ütles, et ei kavatsegi nutta. moment of glory.

sama üritus, kus Rolf junior playbacki tegi, enne pidi ta mu live performance'i ära kannatama. hahhaa.

lokid, vesi, murelik meel ja bussisõit- ju oli see hommik.

siin pildil on üks suur viga, kuid tühja pudeliga poseerimine pole kuritegu. eriti.

minu lemmikud. õde-venda mustjõgid (mustjõed). sarnasus on märgatav.

kui Signele orienteerumine kätte anti, olime juba vales kohas.

rasked hommikud, segadus, küsimärgid, kuid üldiselt olen rahul.

...kui mind ainukesest suguvõsa pildist välja jäeti ning see selgus just sellel momendil.

otse...

kaks silma olid tookord ülearused.

suvel pärast trenni.

Vot sellised pildid leidsin arvutist. Mind panid need narema. Mõne teist panevad ka kindlasti. Oh mind küll.

Signe

Koperdasin kell kaheksa voodist välja, surusin silmad lahti, ropendasin, sest KELL oli vähe. Siis pühkisin pisarad, mis

meenutab mulle eilset ööd pisut.

tekkisid sellest, et silmad kipitavad viimasel ajal väga valusasti. Roomasin alla. Siis tagasi üles, lükkasin arvuti käima ning hakkasin muusikat kuulama. Ja siinkohal tuleks mainida vist, et see muusika, mida kuulasin, tekitaks mu vennas vääääga kurja tunnet. Ma saaks peksa, ilmselt. Igatahes hüppasin mööda tuba ringi ja karjusin kopse välja (üritasin kaasa laulda). Siis kappasin alla, et süüa ning niipea, kui ETV käima lükkasin, tuli sealt Orelipoiss – See alles jääb (Kallis sõber, sind austan) ja ma lihtsalt vaatasin ja kuulasin. Teate, kui kuradi hea emotsiooni see mulle terveks päevaks andis? Polnudki väga kuri, et nii vara ärkasin, ärkasin isegi, et… hea ajastusega. Ma ei tea, miks see laul mulle nii mõjub, aga lihtsalt… rahunen maha ja hea on olla. Siis jätkasin oma hommikust melomaaniat maispeissis ja jutjuubis (mu arvuti on jätkuvalt format C küüsis) ning naudin Kleeri sünnipäeva, Eplikut ja Eliiti, Orelipoissi…

Nii kerge on täna hommik olla kuidagi. Nagu kõik oleks äkki nii selgeks saanud. Nii SELGEKS ja mul on enda üle hea meel. Saad aru, kui sa kuulad sellist muusikat, nagu ma hetkel seda teen, siis sa ei saa olla midagi muud kui naerusuine.

Pehk ei ole normaalne- ta on ebareaalne.

Nii imelik, aga ma olen pikemat aega otsinud muusikat, mis minus sellist head-head tunnet tekitaks. Punkrokk polnud pääääris see… ja eks seda oli juba mõnda aega kuulatud ka juba…

Nüüd mõni kuu tagasi avastasin nii palju head… siin jäin nagu ühte kohta seisma: hea oli… ja ikka veel on. Pole midagi teha… ilmselt see muusika ongi see muusika, mis on minu jaoks

Ja ma sain eile vanemate käest pahandada, minu arust oli see midagi, mida polnud vaja üldse, aga ma ei suuda kuri ka olla üldse. Kõik on niii enesestmõistetav.

Lähiajal saan mahti ehk rohkem kirjutada ja mõtiskleda.

Signe